Kokkuvõtted

Õnnelikult kodus.

Spidoka algnäit:    43 940 km
Spidoka lõppnäit  46 053 km
Läbitud:                  2113km

Harjumatult väike läbisõit. Kui lennukilomeetrid ka juurde lisada, saaks tavapärase matka jagu kokku:)

Tegelikult ongi normaalne, et päevas sõidad 150-250 km. Jääb aega chillida ja elu-oluga tutvuda. Just nii meil seekord oligi.

Tavaline motomatk näeb ju eesti tsiklistidel nii välja, et kõigepealt sõidad 2-3 päeva juba pähekulunud teid mööda transiiti, siis saab alles matkama hakata. No ja tagasi sama teema. Aeg kulub, raha kulub, suht mõttetu. Aga mis teha.

Meie otsus eelmisel aastal tsiklid Gruusiasse jätta tasus kuhjaga ära. Puhkus oli super ja kogu aeg kulus  100-ga nautimisele. Ja pappi hoidsime ka hulga kokku.

Eelmisel aastal kulus transiidile ca 450€ (puhtalt 1 tsikli kütus). Lisaks 2 õlivahetusvälpa, rehvid, kett, piduriklotsid jne.

Sel aastal maksime Tln->Tblisi->Tln  lennu eest 220€ näkku. Kokkuhoid nii ajas kui ka rahas.
Kohapealsed kulud kütusele, söögile, joogile ja öömajale minul ca 500€. Sh ka sadula ja geneka remont.
Lisanduvad muidugi tsikli hooldamiseks kaasa veetud tavaar, nagu jalaraud, õlid-filtrid, spidoka tigu, uus CDI,  uus tagi, uued kindad jne. Aga see pole nii otsene kulu.

Oluline aspekt on see, et tsiklite hoiustamine ei ole meile siiani rahalisi väljaminekuid kaasa toonud.

Gruusia kohta üldisemalt jagub ainult kiidusõnu. Kõik oli super! Lahked inimesed kohapeal, huvitavad tutvused teiste ränduritega, ülikõvad teed enduromatkajatele. Hinnatase meeldivalt madal.

Kõrvataha võiks panna järgmist:

1. Tsikli jaoks ei leia Gruusiast kohapealt mitte midagi. Isegi mitte õli.
2. Mägilastega suhtlemisel tuleks olla vähemalt esialgu üsna konservatiivne. Eurooplase jaoks hämmastavad asjad võivad mägilase katuse sõitma panna. Üldiselt on nad siiski täitsa ok.
3. Kuigi tegemist on endise liiduvabariigiga, ei pruugi Gruusias igal pool vene keelega vabalt hakkama saada. Samas leidub ikka kusagil keegi, kes tunneb kedagi, kes pursib vene keelt.
4. Inimesi võib seal usaldada.
5. Vastukäiv info teede läbitavuse kohta on tingitud mitmest asjaolust. Näiteks ei kujuta kohalik inimene ette, milline tee on läbitav matkavarustuses endurorattale. Samuti mõjutab mägedes teede läbitavust ilmastik. Tavaline on olukord a`la eileolienameiole :)
6. Telki pole vaja, kui käia sellisel aastaajal nagu meie. Muidugi oleks saanud telkida soovi korral, aga öömaja saab igal pool ja vabas õhus on ka võimalik magada kõikjal.
7. Priimust jm ise söögi valmistamiseks vajalikku pole kindlasti vaja kaasa vedada. Samale järeldusele oli ka Ahto jõudnud Kesk-Aasias.

17 päev

Ärkame kl 2 üles ja kobime alla. Jan on õhtul ühe taksojuhiga diili teinud ja see juba ootab all. Jõuame kenasti lennujaama.
Check inn-i järjekorras teeme juba vaikselt esimesi kokkuvõtteid. Avaldan arvamust, et lõpuks on reis ja seiklused selleks korraks lõppenud. Jan on tagasihoidlikum, veel ei ole me kodus:)

Jõuame leti äärde ja saan kenasti pardakaardi kätte. Kohver mahtus täpselt kaalu. Igaks juhuks lasin enne korralikult ära kiletada ka, kuna kevadisel Tbilisi lennul oli Janil kotist igasugu vajalikku kraami julmalt pihta pandud.

Astub Jan leti äärde ja venitab samuti korralikult kiletatud koti lindile. Teenindaja hakkav vorrmistama, vaatab siis kaalu...
"Teie bagas on liiga raske!". Jan võtab külma näoga taskust taalapaki ja ütleb vastu: " Ma tean. Ma maksan 80€ juurde". "Te ei saa aru, see kott on liiiiga raske"! See, et Estonian Airi kodulehel oli kirjas nii ja naa ei huvita eriti kedagi. Kott tohib kaaluda max 36kg vms, mitte rohkem. "Jagage see kaheks, pakkige ümber" soovitab teenindaja. Selgitame et see ei ole võimalik. Me ei saa ju mootorit pooleks saagida.
Meil palutakse oodata. Teenindaja kaob kusagile ära. Natukese aja pärast naaseb ja tundub, et asi on lahendatud. Jan maksab kassasse oma 80€ ja kott kaob musta lindi peal tagumistesse saalidesse. Jääb vaid loota et see transameestel maha ei kuku.

Teeme veel öised burksid ja ongi aeg lennukisse kobida.

Hüvasti Gruusia! Varsti näeme!

16 päev

Täna on meil tagumine aeg ära sõita, kuna juba homme öösel lendame koju.
Jan on juba oma mootori kallal. Vahepeal on nad Pataga poest suure aidakaalu koju vedanud ja proovivad, palju mootor kaalub. Ja palju ta siis kaalub?
Domika kuiv mootor kaalub +- 50kg.
Maha saab kruvitud klapikambrikaan, küljekaaned, genekas, starter jne. Igatahes saab kott suht napilt õigesse kaalu.

Mul ka igasugu ülemäärast kraami kogunenud siia, mis vaja koju tagasi viia. Eelkõige telk ja priimus, mida pole 2 aastat kasutanud. Pisut veini ja tsatsat muidugi ka:)

Jätame hüvasti ja Pata viib meid tee äärde, kus varsti tulebki marsa. Sellega jõuame linna servas asuvasse bussijaama. Sealt taksoga juba tuttavasse majutuskohta.
Mõnus on jahedas toas pikutada. Organism on päris kurnatud :). Kasutangi aega puhkamiseks, öösel kl 2 vaja hakata lennujaama liikuma.
Algselt oli plaan muuta Gruusiast lahkumine traditsiooniliseks saunakülastuseks, aga seekord olen mina pidur. Pealegi igatsen juba kodusauna. Kuigi siinne ilm on selline, et välja minnes on paras viht kaasa võtta ...

15 päev

Ärkan pisut hiljem. Jan ja Pata on juba tsikli kallal ja räägivad vene keeles emast ... :)

Jan otsustas, et ei hakka siin mootorit remontima vaid võtab selle koju kaasa. Estonian Airi kodulehelt sai teada, et kui pagas on kuni 45kg, tuleb juurde maksta 80€. Nüüd siis käibki töö selle nimel, et saaks mootori ja amordi maha ja et kõik see ei kaaluks üle 45kg. Õieti on nii, et alates 46 kg on topelttariif, seega võib kott kaaluda 45,9999kg :).

Mul oleks vaja sadulale uus nahk peale tõmmata ja tahaks tsikli puhtaks ka pesta enne talvekorterisse panemist. Ahjaa, pole mul ka reis viperusteta läinud. Nimelt olen terve reisi sõitnud praktiliselt ilma starterita. Harjad vist on ära kulunud. Selle tahaks ka kohapeal korda saada.
Kõike seda lähemegi koos Pataga Telavisse korraldama.
Kõigepealt survepesu. Pesulas on Pata sõber ja seetõttu on teenus tasuta :). Edasi sõidame töökotta, kus toimetab piirkonna parim autoelektrik. Mehel on tegemist palju, aga tsikkel, olgugi et päris vana juba, on ikkagi tsikkel ja punane ka:). Võtan ise starteri maha ja vana hakkab pusima. Et asi ilusti algaks, keerab kohe mingi vidina puruks. Blääd, närv on läbi.
Võtan sadula ja läheme Pataga sadulseppa otsima. Õnneks on Telavis taksod.
Esimeses töökojas on suht tõre mees. Pata kaupleb temaga, aga lõpuks tuleme ära. Kallis ja pakkuda on ainult halli nahka.
Järgmises töökojas on  seltskond meeldivam. Pakkuda on eriti kvaliteetne, punane sadulanahk. Läheb tööks.
Nagu alati, tuleb ka siin nii, et tuleb kõrval passida ja jälgida, et mingit jama ei korraldataks, mis hiljem tuleb kinni maksta. A`la tehakse mingi sitt kokku ja see tuleb kinni maksta, uuesti laiali lõhkuda ja veelkord, korralikult teha.
Meister tahab sadula kaarja osa juppideks lõigata ja siis sadula kuju järgi kokku õmmelda. Paraku ei ole sadulanahk ainult iluasi vaid peab ka vett pidama. Minu nõudmise peale harutab ta vana naha õmblused lahti ja kasutab neid mudelina. Nende järgi lõikab , väikese varuga, uue naha välja, õmbleb kokku ja siis hakkame seda peale venitama. Ime, et see nahk nii tugev on. Kahe mehega pingutame, aga peale saame. Ja ei rebenegi.
Sadul nagu uus:)
Elektrik on starteri vahepeal kokku saanud. Proovin, paar korda töötab ja siis enam ei kõssugi. Võtab uuesti lahti, paneb kokku. proovib, korras. Proovin ka. Ca 6 korda töötab, siis jälle vaikus. Närv on katki, lähen jalutan esimesse õllekasse ja võtan ühe klaasi. Teen tunnikese parajaks ja tagasi minnes ma enam ei hakka proovima. Maksan küsitud raha ja sõidame minema. Mis siis, et kogu asi läks maksma ainult 20 lari. Kui korda ei saanud, on jama suurem kui enne. Sest nüüd ma ei tea, kas järgmisel reisil on mul korras starter või pean jälle valima kohta, kuhu ratta pargin:)
Seekord oli nii, et püüdsin alati tsikli parkida mingi kallaku peale, et lihtsam oleks käima saada. Õnneks on Gruusias kallakuid, künkaid, mägesid jne piisavalt. Ainult paar korda tuli kahekesi lükata.

Tagasi jõudes on Janil tsikkel päris romuks lammutatud. Pole mootorit, amort, sadulat, paaki ... :)
Mees teab mis mees teeb. Kõva närv on mu paarimehel.

Pata kiirustab tagant, aitab tööst. Oleme tema sõbra majja kutsutud õhtusöögile ja oleks juba vaja liikuma hakata.
Naine pannakse rooli. Pata käib keldrist läbi ja võtab külakostiks 25l kanistri veini kaasa.

Sõber on ca 50 aastane mees. Puusepp. Tal on Telavi südalinnas maja. Otse iidse linnamüüri kõrval.
Tore mees. Käib teisel pool piiri Venemaal tööl, teenitud raha eest ehitab maja. Alumine korrus on valmis, samuti väljast. II korrus on veel välja ehitamata.

Väljas on palav, läheme keldrisse. Peremees  valab toodud veini klaasist 10l pudelitesse, ülejäänud ca 5 l kannudesse, mis viiakse külmkappi. Ja siis istume niisama keldris. Ajame juttu. Loodame Janiga, et pakutakse ehk lonksuke - klaasike veini, aga ei. Me ei hakka küsima ka, kes teab mis tavad ja kombed siin on. Tundub, et pole ilus niisama tiksudes juua.

Peremees tutvustab oma töökoda ja näitab albumit tehtud töödega. Päris peen värk, nikerdused jne. Venelastele ikka meeldib keerulisi asju tellida.

Nälg ja janu on kallal, vaatame, mis köögis toimub.
Köök on naisi täis, valmistatakse hinkaalisid. Küsime luba kaasa lüüa ja see teeb kõigile nalja. Võtame hinkaalide valmistamist koolitusena ja saame päris viisaka kujuga plönnid valmis.

Kuidas valmistada hinkaalisid.
Esmalt tehakse tainas. Lihtne, jahu, vesi, sool. Mõni perenaine lisab ka muna. Tainas tehakse ilma kergitusaineta. Ma ei tea kas see peab ka seisma või rullitakse kohe lahti. Igatahes, tuleb rullida ca 1 cm paksune tainakiht ja siis sellest teeklaasiga välja lõigata litrid. Need litrid rullitakse siis õhukesteks pannkookideks.

Teises potus või liua peal on hakklihasegu.  Vahekord on 60/40 sealiha kasuks. Väiksem osa kas lammas või veis. See on maitsestatud nii kuidas kusagil peres kombeks on. Lühidalt hakkliha, sool, vürtsid ja mingi osa vett. Selleks et tekiks puljong.

Õhukeste pannkookide peale tõstetakse teelusika jagu hakklihasegu ja siis hakatakse äärtest kinni voltima. Ja ongi kõik. Vilunud kokkadel tulevad kenamad hinkaalid, meie omad on pisut lömmis. Aga harjutamine teeb meistriks. Juba neljas-viies tulevad väga kenad.

Valmis volditud hinkaalid laotakse kandikule või ahjuplaadile. Keedetakse (või aurutatakse?). Serveerima peaks kuumalt, sest jahtunud hinkaalid ei ole suurem asi maitseelamus.


Vahepeal on laud kaetud. Seekord istume toas, esimest korda selle reisi jooksul. Lihtsalt toas ei ole nii tapvalt palav. Laual auravad vaagnad hinkaalidega. Esimesed ringid tsatsat ja läheb söömaks. Peale hinkaalide on veel erinevaid maitsvaid roogasid. Juba tuttav rupskitest hautis, siis mingi kondiga lihast pajaroog ja igasugu tundmatuid asju ka.
Siin lauas on toostidel väiksem tähtsus. Ehk on asi selles et ei peremees ega ka Pata ei ole suuremad kõnemehed. Toost öeldakse ikka, aga mitte nii suureliselt kui eelnevatel kordadel oleme harjunud kuulma.

Naised-lapsed söövad jälle kõhud täis ja kaovad kusagile omi jutte ajama. Aga seni kuji nad lauas on, võtavad ka kenasti vestlusest osa. Üldse tundub, et Pata ja tema suhtlusringkond suhtuvad siiani nii pühadena tundunud traditsioonidesse pisut lõdvemalt. Pata ise viilib päris mitmest ringist mööda, vahepeal kaob üldse ära.

Veini kulub meeletult palju. Kannusid käiakse pidevalt täitmas. Õhtu teises pooles näen, kuidas 10l pudel saab tühjaks ja tuuakse keldrist uus. Enne seda said tühjaks varem täidetud kannud ...
Ka hinkaalisid tuuakse lauale nii, et pidevalt on 2-3 suurt vaagnatäit laual auramas. Vahetevahel käib keegi ja asendab kontsudega taldrikud puhaste vastu (hinkaalidest jäävad järele kinni volditud otdad, mida ei sööda).

Umbes kesköö paiku hakkab naispere rahutuks muutuma ja hakkame minekule sättima. Aga jututeemad on veel pooleli ja enne kl 2 öösel me minema ei saa. Jalg on suht tönts.

14 päev

Aset kokku pannes leian oma magamiskotist vähemalt ühe kirbu. Mutt oli meile tekid toonud alla laotamiseks, ju siis sealt.

Otsime linnas kohta kus hommikust süüa ja leiame ühe päris toreda kohviku. Alustame päeva korraliku hunniku hinkaalidega. Paar õlut ka igaks juhuks ja teele. Täna peaks olema viimane sõidupäev, edasi paar-päeva hooldust ja siis päev Tbilisis ja ongi selleks korraks läbi. Näis kuidas tegelikult kujuneb:)

Tee on suht igav. Asfalt ja üsna lauge. Jan kulgeb vaikselt, lootuses et mootor enne kohalejõudmist kokku ei jookse. Otsustan teda kusagil lennujaama juures linnapiiril oodata. Leiangi saslõkikoha ja võtan mõne õlle.

Teise õlle kohal tuleb juttu rääkima kõrvallauas lõunatamise lõpetanud u minuvanune mees. Uurib tsiklit ja räägib oma reisimistest. On vana issimees olnud ja käinud oma IZ-ga türgis, venemaal, aserbajdzanis. Tore sell. Järsku küsib muu jutu sees: "Kas võin väikse tiiru teha?"

Suht loll olukord. Näen kuidas mehel silmad põlevad peas. Tean mida ta tunneb ja kujutan ette, kui raske tal oli seda küsimust esitada. Kalkuleerin peas variante, mis võiks juhtuda kui ta kukub. Tegelikult on ju nii,  et kui ta sõita ei oska, siis ei saa ta isegi kohalt ära. Ja kui oskab, siis pole ka probleemi. Pealegi on meil matk peaaegu läbi ja mis siis ikka, las sõidab. Tundub tore mees olevat, olgu see minu selle reisi heategu. Olen saanud piisavalt et midagi vastu ka anda.
Annan loa ja vaatan kõrvalt kuidas asi edeneb. Ja pole hullu midagi. Saab kenasti kohalt ära ja sõidab suht korralikult. Kõigepealt suunaga linnast välja, siis varsti tagasi linna poole. Joon vaikselt õlut ja jälgin, et Jan mööda ei sõidaks. Tavaliselt on ju tsikkel tee ääres nähtaval kohal, nüüd on keerulisem. Aeg läheb ja Jan-i ei ole. Ja minu tsikkel ei tule ka tagasi. Ca poole tunni pärast saabub Jan, saan ta kätte. Istume koos ja ootame veel, aga minu ratas ei tule tagasi. Ajab juba higiseks. Lõpuks võtan teise mehe käest autovõtmed (tal jäi kaaslane autoga ootama) ja sõidan otsima. Jan ka tsikliga saatmas. Õnneks juba paarisaja meetri pärast tuleb mees mulle vastu ja ratas paistab terve olevat.

Noomin teda pisut et nii kauaks jäi. Tundub, et tal on häbi. Vabandab,  jäi sõbraga juttu rääkima ja ei pannud aega tähele. Mul rõõm suurem kui pahameel ja las jääda. Mees teeb ringi õlut ja vabandab veel paar korda. Ja siis kutsub meid enda juurde. Tulge päevaks või nädalaks, vahet pole. Teeme saslõkki jne, tulge aga.
Mul oli alguses kohe plaan tsikkel kusagile mujale jätta, kuna eelmine koht oli jube rääbakas. Ikkagi terve aasta tsiklil oodata mind. Jan uurib, kas tal tööriistu on et mootorit remontida. Pata (see on mehe nimi) kinnitab, et on ja mida ei ole, selle leiab kiiresti külapealt. Paneme asja lukku. Jan sõidab Pata töömehega Tetri Tskharosse asjade järele ja meie jääme neid ootama. Ja kui nad on läinud, siis leiame, et meil pole ka mõtet siin tee ääres passida. Pata Jani rattaga ja mina omaga hakkame Telavi poole sõitma. Sinna on ca 80 km. Ja nii ongi. Paari tunni pärast oleme õnnelikult Pata juures, Telavist 10 km Signaghi poole Vanta külas.

Pata elamine on Gruusia mõistes väga korralik. Eramaja küla servas. Terrassilt avaneb vaade orule. Maja taga on kohe viinamarja- ja virsikuistandused.
Terrass ongi põhiline koht kus elu käib. See on ca 100m2 katusealust. Ühes nurgas on köök, teises sansõlm. Keskelt pääseb siseruumidesse. Maja on kenasti sisustatud.

Istanduses ringkäiku tehes on peremehel klomp kurgus. Nimelt on ca kuu aega tagasi tabanud just seda piirkonda julm rahesadu. Öösel kl 3 ajal sadanud 15 min jooksul maha u 40cm jagu kanamuna suurusi raheteri. Sahesadu oli nii julm, et kõik viinamarja- ja virsikupõõsad on nagu kooritud, kooreribad ainult narmendavad. Isegi kartulid maa sees on mäsaks muljutud. Istandused tuleb uuesti istutada, sest praeguseks on kogu istandus nagu kõrb. Täiesti pruun, ei ainsatki rohelist lehte. Kõik see omakorda tähendab aga, et esimest saaki on oodata alles 4 aasta pärast, kui uued taimed hakkavad vilja kandma. Vot selline lugu.
Peale istanduste on hävinud paljude hoonete katused. Saakasvili on tasuta katuseplekki jaganud hädalistele.

Aga enne hävingut on istandused kenasti vilja kandnud, sest Patal on majapidamises 4  20tonnist mahutit,

 millest 2 on veini täis ja teised 2 praeguseks tühjaks müüdud. No ja keldris on tsatsat ka sadades liitrites. Sattusime vist õigesse kohta:)

Patal on tore abikaasa ja 2 last, ca 6a tütar ja 5a poiss, või midagi sellist. Peale selle on nende juures naise vennalapsed.

Jani oodates käime külas lihakarnis ja ostame (Pata ostab) õhtuse söömaaja jaoks liha ja rupskeid. Kaupleb päris kõvasti. Pagari juurest toob suure sületäie leiba (lavass). Naistele-lastele Cocat ka.

Päev on ära väsitanud. Käin dushi all ära ja uni tikub silma. Aga magama ei saa niipea, sest pisut peale Jani saabumist tehakse kuivanud viinamarjaväätidest tuli üles ja hakatakse saslõkki küpsetama. Naised samal ajal mässavad midagi köögis.
Vägev laud kaetakse terrassile.  Nii rikkalikult kaetud laua taga polegi me veel kodudes istunud. Igal pool on süüa palju, aga enamasti on toit rohkem taimne. Siin aga on erinevaid liharoogi, lisaks taimset. Saslõkki on meeletu kogus. Veini muidugi tuuakse nii palju kui seda juuakse. Rupskitest on keedetud selline pajaroa moodi asi. Täitsa maitsev, kuigi mõte kopsudest ja magudest pisut häirib. Kutsutakse naabrid ja sõbrad ka.
Siin peres ei tehta vahet meestel-naistel-lastel. Kõik on laua taga, kuigi vestlusest võtavad enamasti osa mehed. Naised söövad ära ja vajuvad vaikselt majja omi jutte ajama.

Uurin, kuidas tehakse saslõkki, et se nii hea on. Ja jälle saan sama õpetuse.

Kuidas valmistada head sashlõkki.
osta võimalikult värske liha. See on hea sashlõki eeldus nr 1. Liha peaks olema pekiga. Sobib kaelaliha, soovitavalt lausa kamaraga tükk. Gruusias kasutatakse ka väikeste kontidega tükke, ribi vms.
Liha tükeldatakse nii, et jäävad suht suured kuubikud. ca 6x6x6 cm. maitsestatakse peeneks hakitud sibulaga, lisatakse soola ja maitsele sobivaid pipraid. Kõik see segatakse korralikult käsitsi läbi. Kõik see võiks toimuda ca 1-2h enne küpsetamist. Ja ongi kõik. Ei mingeid päevade või nädalate pikkusi äädika või muu sodi sees mädandamist.

Lihad lükitakse vardasse suhteliselt tihedalt. Pekiste osadega vaheldumisi. Kui on lamba- või noorloomaliha, siis oleks samuti hea lükkida pekisema sealihaga vaheldumisi.

Küpsetatakse sütel. Söed peavad olema küdenud ca 50%, nii et neil on juba valge tuhakiht peal. See tasandab pisut kuumust ja liha küpseb ühtlasemalt. Lõppfaasis, kui kuumus hakkab juba nõrgemaks jääma, võib pealt katta ka fooliumiga vms.

Serveerida kuumalt. Kõrvale sobib sibula-tomati salat ja alkoholi sisaldavad joogid.

Kui on juba parasjagu söödud ja lastel kõht täis, rivistab Pata lapsed üles ja käratab teeseldult karmi häälega: "Ma tahan muusikat!". Kõik naeravad. Lapsed sätivad ennast ritta, üks poiss võtab mingi balalaika ja mandoliini vahepealse pilli (Jan täpsustab: selle pilli nimi on Tshonguri) ja muusika tuleb. Rahvalikud viisid on kenad, aga ilma laste värvika esituseta ei oleks see midagi erilist. ca 5-6a poiss on täielik virtuoos selle lihtsa pilliga. Maestro läheb nii ekstaasi, et silmad on kinni,  näos tekitavad sajad lihased erinevaid grimasse vastavalt meloodiale, samal ajal lauldes romantilist rahvalaulu, mis räägib, nagu ikka õnnetust armastusest jne.
Palume veel mängida. Kuulan lummatult ja püüan võimalikult kõvasti plaksutada, et minu vaimustus ka piisavalt välja paistaks:)
Lõpuks viiakse lapsed magama. Kuna meid majutatakse vist nende vooditesse, siis võtab naabrimees lapsed kaenlasse ja läheb koju.

Meie jutud jätkuvad ja Pata jookseb iga natukese aja tagant keldri vahet. Sellise tempoga on need mahutid paari ndlaga kuivad ...

Enne magama minekut tahan perenaise käest küsida klaasi vett, et öösel janu kustutada. Selgub, et meie voodite kõrval on kannud ja klaasid jääkülma veega juba ootamas :). Krt seda teab mis kell me magama lõpuks saame. Pigem on hommik kui õhtu ...

13 päev

Stardime hommikul Kahheetia poole.
Tegelikult ei olnud meil alguses Kahheetiase üldse plaanis minna. Niivõrd kui meil üldse mingi plaan oli. Aga olenemata sellest, et me võtsime igal pool suht vabalt, jäi meil pisut aega üle ja jooksvalt otsustasime sõita kuulsasse veinipiirkonda. Kahheetia on üks kahest Gruusia suuremast veinipiirkonnast, teine on Radza. Kahheetia on suurem ja ühtlasi ka jõukam. Kliima on seal pehmem ja saagid suuremad. Viljakas orus on igasuguste viljade kasvatamiseks kõige soodsamad tingimused kogu Gruusias.

Olles ca 15 km sõitnud, jääb Jan jälle maha. Ootan päris pikalt enne kui tagasi sõidan. Selgub, et Jan on jõeäärsest võsast leidnud 4 eesti kolleegi. Mehed on Gruusias kiirvisiidil ja juba teel tagasi koju. Soovime head teed ja liigume edasi.

Maastik on kena, mägine. Aga mäed on madalad ja metsaga kaetud. Kruusatee on heas korras.
Seis on pisut närviline, kuna meil on sularaha otsas ja kaardiga ei ole juba paaris viimases tanklas õnnestunud maksta.
Mingis täiesti suvalises kohas näitab teeviit, et metsas on kirik või kindlus. Vaatamisväärsus. Otsustame sisse keerata. Rada viib järsust mäest üles ja lõpeb vana kindluse müüride vahel, kus on ka väike kirik. Puu all on piknikulaud kaetud ja parasjagu võetakse lõunaleiba. Astun ligi ja kutsutakse lauda. Jan liitub ka.
Tegemist on lähedal asuva linna kultuuriaktiiviga, kes on tulnud lossihoovi niitma. Selline vabatahtlik kollektiivne talgutöö moodi asi.
Räägime juttu, kõlavad toostid ja voolab vein. talgulistel oli kavas veel tööd teha, aga me vist ajasime plaanid sassi. Laul võetakse üles ja toostid lähevad aina valjemaks.
Lauldakse erinevaid laule ja ühe laulu meloodiat ümiseb Jan kaasa. Keegi seltskonnast noomib teda, et see nagu nende Suliko, ära solgi laulu. Jan käib tsikli juures ära ja tagasi tulles on tal kaasas leht mingi laulu sõnadega. Suliko eesti keeles :). Küsime luba esitada ka omalt poolt väike lauluke. Ja esitame siis eestikeelse Suliko. Suutsime üllatada küll:). Kordame ka juba tuttavat repertuaari lilledest ja ratsamehest ja ajalugu kordub.

 Igatahes oleme ca kl 2 päeval jummala täis. Seltskond korjab vikatid kokku ja läheme laiali.
Enne veel jäädvustatakse kogu tore seltskond pildile:

Oleme võtnud eesmärgiks täna Signaghisse jõuda. Teeääres saame endid värskendada väikese veehoidla tammi taga, kus lapsed vettehüppeid harjutavad. Sõidame läbi väiksemate linnade, teeme tiiru Telavis. Telavi on piirkonna pealinn. Jälle on kogu kesklinn remondis. Väga mastaapselt. Mitmel pool on veinivabrikud, aga me ei peatu, kuna aeg hakkab otsa saama.

Vastu õhtut, juba videvikus, jõuame Signaghisse. Linn asub mäe otsas, mitmel pool avanevad kaunid vaated orule ja teisel pool orgu olevale Kaukasuse mäeahelikule. Juhuslikult leiame toreda külalistemaja, mis on täis. Meile leitakse 5GEL eest koht 3 korrusel terrassil. Laotame madratsid maha ja oleme väga rahul. Peremees  teeb kiire ekskursiooni, üks korrus tuleb veel peale.
Kuigi hind on hea ja pererahvas lahke, tundub ehitis ise pisut kipakas. põhihoone on nagu ok, aga terrassid, mis on majale kõrvale ehitatud, on kuidagi kipakad.  Kui trepist üles lähed, siis kõik väriseb.

Süvenen pisut ja vaatan konstruktsiooni sellise pilguga, nagu olen tööjuures harjunud. Ja kohe kahetsen seda. Kuigi see on tõenäoliselt enamikule lugejatest ebahuvitav, panen siiski oma mõtted kirja.
Ehitis on lühidalt 0+4korrust. Karkass on ehitatud gaasitorudest, õhukese(ca 2mm) seinaga, D40mm. Poste on suht vähe. Vahelaed samas on valatud ikka korralikult, 10 cm paksused. Ega me siis kokku ei hoia ju, teeme ikka  korralikult .. ! 1 korrusel on ca 50m2 terrassi kandmas 6 eelpool kirjeldatud mõõtudes posti. Ja üleval on 4 tasapinda, igaüks 100mm paks ja betoonist. Konstruktsiooni jäigastamiseks ei ole kasutatud mitte ainustki diagonaali vms.

Teeme jalutuskäigu linnas. Kesklinnon korda tehtud ja ka äärelinn on mõnusa auraga. Õhtusöögiks valime mitmete restoranide seast ühe, kus saab väljas istuda. Tellimuse andmisel tuleb kaua oodata, lõpuks otsin ise kelneri üles. Kuidagi tellimus antud, naudime õlut ja teeme kokkuvõtteid. Toitu ei tule ja pole kellegilt ka uut õlut tellida. Otsin jälle kelneri ise üles, selgus et joob naaberlauas sõpradega õlut. Toit saabub tunni aja pärast ja ei kõlba eriti süüa. Ka arve tellimisega on sama jama. Kaalume juba minema jalutamist. Kui lõpuks arve saame, olen suht närvis juba ja otsustan read üle kontrollida. Muu on õige, aga arve lõpus on +10%, obslusivanie. Lasen juhataja kutsuda ja pean lühikese loengu, mis minu arvates tähendab teenindus ja mis ma nende teenindusest ja selle eest maksmisest arvan. Ega nad vastu ei vaidlegi.
Asutame lahkuma, kui kõrvallauast tõuseb seal üksi istunud härrasmees ja kõnetab meid inglise keeles. Tänab, et teema üles võtsime ja oma arvamuse välja ütlesime. Märkasin jah ennist, et temalgi oli keeruline oma joogi tellimisega jne. Ei saanudki aru mis rahvusest ta oli.

Linn on võõramaalasi täis. Käivad mingi India filmi võtted. Päris mitu hindut elab meie külalistemajas ja valmistab filmitrupile õhtusööki. Tuttavad masala ja karri lõhnad panevad suu vett jooksma ...

Tagasi külalistemajja jalutades kostab juba eemalt mingi kitarrilaadse folkpilli musa ja laulu. Üles terrassile ronides selgub, et meist korrus allpool laulab ja vahepeal kiidab ennast majutuskoha vanaperenaine. Ta on ca 50a mutt. Kahele poolakale läheb asi hullult peale ja see lisab muti katlale ainult auru juurde. Jan jääb kuulama, ma keeran tuttu. Hea meelega paneks pleieri ka pähe aga mul pole seda.

Aga rohkem, kui kõvera ninaga vanamuti laul häirib mind mõte, et kogu kaadervärk võib öösel kokku kukkuda. Arvutan pisut, ja tulemus viib viimasegi une ära. Esimese korruse iga kipakas post peab kandma enam kui 8 tonni.

12 päev

Peremehel on uni hea. Kuna tsiklid on garaazhis luku taga, siis ei saa vaikselt minema ka hiilida:)
Läheme linnapeale aega parajaks tegema ja satume turule. Turud meeldivad mulle eriliselt. Võimalusel külastan neid alati. Minu lemmikuteks on kalaturud, aga siin ei ole kalavalik väga suur. Muidu on turg aus. Huvitav, et Gruusia toidud ei ole üldse vürtsised, aga turul on chillit saada igas võimalikus variandis. Kodus said just Birmast toodud varud otsa ja ostan mõnuga erinevaid vürtse  kaasa.

Turgudel on tavaliselt ka mingi lihtne söögikoht. Leian ka siin sellise ja tellin paar kotletti, kohvi ja õlle. Saan tuttavaks ühe vanema mehega, kes juhtub samuti olema reisumees. Veneajal olla kõik puhkused veetnud kusagil teistes liiduvabariikides. Eestis on ka käinud, Varnas. Vaidlen vastu, et see ju Bulgaarias, aga ei. Eestis, kusagil vene piiri ääres. Üle suure silla sõitis jne. Lepime kokku, et see oli Narva ja mõlemad on rahul:)
Kotletid on nii head et võtan veel.
Tagasi jalutades proovin patareisid leida, aga ei midagi. Sama "Super", müüja ise arvab ka et need ei kõlba. Õli on vaja, sest Jani ratas neelab seda juba bensuga pooleks. Tsikliõli ei ole kusagilt saada, tuleb tavalisega läbi ajada. Minu arust pole seal ka suurt vahet. Müüt, et sidur hakkab libisema jne ei ole meie kogemustele tuginedes vett pidanud. Küll aga ei ole siin ka autoõli saada paksu ja täissünti. Paksud õlid on kõik mineraalsed.Nii et häda pärast saab hakkama, aga kui tahta hea õliga sõita, siis tuleb kodust kaasa võtta.

Minu ratta õlivahetuse välp on manuali järgi 3000 km. Siiani olen vahetanud korrektselt ja mootor on heas korras. Siinsed tingimused on õlile suht ekstreemsed, kuna mägedes töristades on mootor pidevalt 120`C, samuti on õhk kuum. Nii et hea õli kasutamine on õigustatud küll.

Plaan oli Tianetisse jõuda, aga ei õnnestu. Vaja on süüa ja tankida. Jan märkas ühte teeäärset söögikohta ja sõidame tagasi. Võtame vabalt, maitseme veini ja lõpuks ei viitsigi enam edasi sõita. Teeme lastele tsiklisõitu suhtleme kohalikega.
Pikem ja huvitavam vestlus oli ühe noore sõjaväelasega. Pärit Batumist, aga juba ligi aasta on olnud siin tööl. Rangeri kursuste instruktorina. Viimases Osseetia sõjas sai haavata, õnneks kergemalt. Saime teada, et  Gruusia kutselisel sõjaväelasel on keelatud internetti kasutada, isegi e-maili kontot ei tohi olla. Arvatavasti kehtib see siiski teatava auastmeni. Tore poiss.
Jääme maja taha lageda taeva alla magama. Öö on soe ja taevas selge.