15 päev

Ärkan pisut hiljem. Jan ja Pata on juba tsikli kallal ja räägivad vene keeles emast ... :)

Jan otsustas, et ei hakka siin mootorit remontima vaid võtab selle koju kaasa. Estonian Airi kodulehelt sai teada, et kui pagas on kuni 45kg, tuleb juurde maksta 80€. Nüüd siis käibki töö selle nimel, et saaks mootori ja amordi maha ja et kõik see ei kaaluks üle 45kg. Õieti on nii, et alates 46 kg on topelttariif, seega võib kott kaaluda 45,9999kg :).

Mul oleks vaja sadulale uus nahk peale tõmmata ja tahaks tsikli puhtaks ka pesta enne talvekorterisse panemist. Ahjaa, pole mul ka reis viperusteta läinud. Nimelt olen terve reisi sõitnud praktiliselt ilma starterita. Harjad vist on ära kulunud. Selle tahaks ka kohapeal korda saada.
Kõike seda lähemegi koos Pataga Telavisse korraldama.
Kõigepealt survepesu. Pesulas on Pata sõber ja seetõttu on teenus tasuta :). Edasi sõidame töökotta, kus toimetab piirkonna parim autoelektrik. Mehel on tegemist palju, aga tsikkel, olgugi et päris vana juba, on ikkagi tsikkel ja punane ka:). Võtan ise starteri maha ja vana hakkab pusima. Et asi ilusti algaks, keerab kohe mingi vidina puruks. Blääd, närv on läbi.
Võtan sadula ja läheme Pataga sadulseppa otsima. Õnneks on Telavis taksod.
Esimeses töökojas on suht tõre mees. Pata kaupleb temaga, aga lõpuks tuleme ära. Kallis ja pakkuda on ainult halli nahka.
Järgmises töökojas on  seltskond meeldivam. Pakkuda on eriti kvaliteetne, punane sadulanahk. Läheb tööks.
Nagu alati, tuleb ka siin nii, et tuleb kõrval passida ja jälgida, et mingit jama ei korraldataks, mis hiljem tuleb kinni maksta. A`la tehakse mingi sitt kokku ja see tuleb kinni maksta, uuesti laiali lõhkuda ja veelkord, korralikult teha.
Meister tahab sadula kaarja osa juppideks lõigata ja siis sadula kuju järgi kokku õmmelda. Paraku ei ole sadulanahk ainult iluasi vaid peab ka vett pidama. Minu nõudmise peale harutab ta vana naha õmblused lahti ja kasutab neid mudelina. Nende järgi lõikab , väikese varuga, uue naha välja, õmbleb kokku ja siis hakkame seda peale venitama. Ime, et see nahk nii tugev on. Kahe mehega pingutame, aga peale saame. Ja ei rebenegi.
Sadul nagu uus:)
Elektrik on starteri vahepeal kokku saanud. Proovin, paar korda töötab ja siis enam ei kõssugi. Võtab uuesti lahti, paneb kokku. proovib, korras. Proovin ka. Ca 6 korda töötab, siis jälle vaikus. Närv on katki, lähen jalutan esimesse õllekasse ja võtan ühe klaasi. Teen tunnikese parajaks ja tagasi minnes ma enam ei hakka proovima. Maksan küsitud raha ja sõidame minema. Mis siis, et kogu asi läks maksma ainult 20 lari. Kui korda ei saanud, on jama suurem kui enne. Sest nüüd ma ei tea, kas järgmisel reisil on mul korras starter või pean jälle valima kohta, kuhu ratta pargin:)
Seekord oli nii, et püüdsin alati tsikli parkida mingi kallaku peale, et lihtsam oleks käima saada. Õnneks on Gruusias kallakuid, künkaid, mägesid jne piisavalt. Ainult paar korda tuli kahekesi lükata.

Tagasi jõudes on Janil tsikkel päris romuks lammutatud. Pole mootorit, amort, sadulat, paaki ... :)
Mees teab mis mees teeb. Kõva närv on mu paarimehel.

Pata kiirustab tagant, aitab tööst. Oleme tema sõbra majja kutsutud õhtusöögile ja oleks juba vaja liikuma hakata.
Naine pannakse rooli. Pata käib keldrist läbi ja võtab külakostiks 25l kanistri veini kaasa.

Sõber on ca 50 aastane mees. Puusepp. Tal on Telavi südalinnas maja. Otse iidse linnamüüri kõrval.
Tore mees. Käib teisel pool piiri Venemaal tööl, teenitud raha eest ehitab maja. Alumine korrus on valmis, samuti väljast. II korrus on veel välja ehitamata.

Väljas on palav, läheme keldrisse. Peremees  valab toodud veini klaasist 10l pudelitesse, ülejäänud ca 5 l kannudesse, mis viiakse külmkappi. Ja siis istume niisama keldris. Ajame juttu. Loodame Janiga, et pakutakse ehk lonksuke - klaasike veini, aga ei. Me ei hakka küsima ka, kes teab mis tavad ja kombed siin on. Tundub, et pole ilus niisama tiksudes juua.

Peremees tutvustab oma töökoda ja näitab albumit tehtud töödega. Päris peen värk, nikerdused jne. Venelastele ikka meeldib keerulisi asju tellida.

Nälg ja janu on kallal, vaatame, mis köögis toimub.
Köök on naisi täis, valmistatakse hinkaalisid. Küsime luba kaasa lüüa ja see teeb kõigile nalja. Võtame hinkaalide valmistamist koolitusena ja saame päris viisaka kujuga plönnid valmis.

Kuidas valmistada hinkaalisid.
Esmalt tehakse tainas. Lihtne, jahu, vesi, sool. Mõni perenaine lisab ka muna. Tainas tehakse ilma kergitusaineta. Ma ei tea kas see peab ka seisma või rullitakse kohe lahti. Igatahes, tuleb rullida ca 1 cm paksune tainakiht ja siis sellest teeklaasiga välja lõigata litrid. Need litrid rullitakse siis õhukesteks pannkookideks.

Teises potus või liua peal on hakklihasegu.  Vahekord on 60/40 sealiha kasuks. Väiksem osa kas lammas või veis. See on maitsestatud nii kuidas kusagil peres kombeks on. Lühidalt hakkliha, sool, vürtsid ja mingi osa vett. Selleks et tekiks puljong.

Õhukeste pannkookide peale tõstetakse teelusika jagu hakklihasegu ja siis hakatakse äärtest kinni voltima. Ja ongi kõik. Vilunud kokkadel tulevad kenamad hinkaalid, meie omad on pisut lömmis. Aga harjutamine teeb meistriks. Juba neljas-viies tulevad väga kenad.

Valmis volditud hinkaalid laotakse kandikule või ahjuplaadile. Keedetakse (või aurutatakse?). Serveerima peaks kuumalt, sest jahtunud hinkaalid ei ole suurem asi maitseelamus.


Vahepeal on laud kaetud. Seekord istume toas, esimest korda selle reisi jooksul. Lihtsalt toas ei ole nii tapvalt palav. Laual auravad vaagnad hinkaalidega. Esimesed ringid tsatsat ja läheb söömaks. Peale hinkaalide on veel erinevaid maitsvaid roogasid. Juba tuttav rupskitest hautis, siis mingi kondiga lihast pajaroog ja igasugu tundmatuid asju ka.
Siin lauas on toostidel väiksem tähtsus. Ehk on asi selles et ei peremees ega ka Pata ei ole suuremad kõnemehed. Toost öeldakse ikka, aga mitte nii suureliselt kui eelnevatel kordadel oleme harjunud kuulma.

Naised-lapsed söövad jälle kõhud täis ja kaovad kusagile omi jutte ajama. Aga seni kuji nad lauas on, võtavad ka kenasti vestlusest osa. Üldse tundub, et Pata ja tema suhtlusringkond suhtuvad siiani nii pühadena tundunud traditsioonidesse pisut lõdvemalt. Pata ise viilib päris mitmest ringist mööda, vahepeal kaob üldse ära.

Veini kulub meeletult palju. Kannusid käiakse pidevalt täitmas. Õhtu teises pooles näen, kuidas 10l pudel saab tühjaks ja tuuakse keldrist uus. Enne seda said tühjaks varem täidetud kannud ...
Ka hinkaalisid tuuakse lauale nii, et pidevalt on 2-3 suurt vaagnatäit laual auramas. Vahetevahel käib keegi ja asendab kontsudega taldrikud puhaste vastu (hinkaalidest jäävad järele kinni volditud otdad, mida ei sööda).

Umbes kesköö paiku hakkab naispere rahutuks muutuma ja hakkame minekule sättima. Aga jututeemad on veel pooleli ja enne kl 2 öösel me minema ei saa. Jalg on suht tönts.