Tegelikult ei olnud meil alguses Kahheetiase üldse plaanis minna. Niivõrd kui meil üldse mingi plaan oli. Aga olenemata sellest, et me võtsime igal pool suht vabalt, jäi meil pisut aega üle ja jooksvalt otsustasime sõita kuulsasse veinipiirkonda. Kahheetia on üks kahest Gruusia suuremast veinipiirkonnast, teine on Radza. Kahheetia on suurem ja ühtlasi ka jõukam. Kliima on seal pehmem ja saagid suuremad. Viljakas orus on igasuguste viljade kasvatamiseks kõige soodsamad tingimused kogu Gruusias.
Olles ca 15 km sõitnud, jääb Jan jälle maha. Ootan päris pikalt enne kui tagasi sõidan. Selgub, et Jan on jõeäärsest võsast leidnud 4 eesti kolleegi. Mehed on Gruusias kiirvisiidil ja juba teel tagasi koju. Soovime head teed ja liigume edasi.
Maastik on kena, mägine. Aga mäed on madalad ja metsaga kaetud. Kruusatee on heas korras.
Seis on pisut närviline, kuna meil on sularaha otsas ja kaardiga ei ole juba paaris viimases tanklas õnnestunud maksta.
Mingis täiesti suvalises kohas näitab teeviit, et metsas on kirik või kindlus. Vaatamisväärsus. Otsustame sisse keerata. Rada viib järsust mäest üles ja lõpeb vana kindluse müüride vahel, kus on ka väike kirik. Puu all on piknikulaud kaetud ja parasjagu võetakse lõunaleiba. Astun ligi ja kutsutakse lauda. Jan liitub ka.
Tegemist on lähedal asuva linna kultuuriaktiiviga, kes on tulnud lossihoovi niitma. Selline vabatahtlik kollektiivne talgutöö moodi asi.
Räägime juttu, kõlavad toostid ja voolab vein. talgulistel oli kavas veel tööd teha, aga me vist ajasime plaanid sassi. Laul võetakse üles ja toostid lähevad aina valjemaks.
Lauldakse erinevaid laule ja ühe laulu meloodiat ümiseb Jan kaasa. Keegi seltskonnast noomib teda, et see nagu nende Suliko, ära solgi laulu. Jan käib tsikli juures ära ja tagasi tulles on tal kaasas leht mingi laulu sõnadega. Suliko eesti keeles :). Küsime luba esitada ka omalt poolt väike lauluke. Ja esitame siis eestikeelse Suliko. Suutsime üllatada küll:). Kordame ka juba tuttavat repertuaari lilledest ja ratsamehest ja ajalugu kordub.
Igatahes oleme ca kl 2 päeval jummala täis. Seltskond korjab vikatid kokku ja läheme laiali.
Enne veel jäädvustatakse kogu tore seltskond pildile:
Oleme võtnud eesmärgiks täna Signaghisse jõuda. Teeääres saame endid värskendada väikese veehoidla tammi taga, kus lapsed vettehüppeid harjutavad. Sõidame läbi väiksemate linnade, teeme tiiru Telavis. Telavi on piirkonna pealinn. Jälle on kogu kesklinn remondis. Väga mastaapselt. Mitmel pool on veinivabrikud, aga me ei peatu, kuna aeg hakkab otsa saama.
Vastu õhtut, juba videvikus, jõuame Signaghisse. Linn asub mäe otsas, mitmel pool avanevad kaunid vaated orule ja teisel pool orgu olevale Kaukasuse mäeahelikule. Juhuslikult leiame toreda külalistemaja, mis on täis. Meile leitakse 5GEL eest koht 3 korrusel terrassil. Laotame madratsid maha ja oleme väga rahul. Peremees teeb kiire ekskursiooni, üks korrus tuleb veel peale.
Kuigi hind on hea ja pererahvas lahke, tundub ehitis ise pisut kipakas. põhihoone on nagu ok, aga terrassid, mis on majale kõrvale ehitatud, on kuidagi kipakad. Kui trepist üles lähed, siis kõik väriseb.
Süvenen pisut ja vaatan konstruktsiooni sellise pilguga, nagu olen tööjuures harjunud. Ja kohe kahetsen seda. Kuigi see on tõenäoliselt enamikule lugejatest ebahuvitav, panen siiski oma mõtted kirja.
Ehitis on lühidalt 0+4korrust. Karkass on ehitatud gaasitorudest, õhukese(ca 2mm) seinaga, D40mm. Poste on suht vähe. Vahelaed samas on valatud ikka korralikult, 10 cm paksused. Ega me siis kokku ei hoia ju, teeme ikka korralikult .. ! 1 korrusel on ca 50m2 terrassi kandmas 6 eelpool kirjeldatud mõõtudes posti. Ja üleval on 4 tasapinda, igaüks 100mm paks ja betoonist. Konstruktsiooni jäigastamiseks ei ole kasutatud mitte ainustki diagonaali vms.
Teeme jalutuskäigu linnas. Kesklinnon korda tehtud ja ka äärelinn on mõnusa auraga. Õhtusöögiks valime mitmete restoranide seast ühe, kus saab väljas istuda. Tellimuse andmisel tuleb kaua oodata, lõpuks otsin ise kelneri üles. Kuidagi tellimus antud, naudime õlut ja teeme kokkuvõtteid. Toitu ei tule ja pole kellegilt ka uut õlut tellida. Otsin jälle kelneri ise üles, selgus et joob naaberlauas sõpradega õlut. Toit saabub tunni aja pärast ja ei kõlba eriti süüa. Ka arve tellimisega on sama jama. Kaalume juba minema jalutamist. Kui lõpuks arve saame, olen suht närvis juba ja otsustan read üle kontrollida. Muu on õige, aga arve lõpus on +10%, obslusivanie. Lasen juhataja kutsuda ja pean lühikese loengu, mis minu arvates tähendab teenindus ja mis ma nende teenindusest ja selle eest maksmisest arvan. Ega nad vastu ei vaidlegi.
Asutame lahkuma, kui kõrvallauast tõuseb seal üksi istunud härrasmees ja kõnetab meid inglise keeles. Tänab, et teema üles võtsime ja oma arvamuse välja ütlesime. Märkasin jah ennist, et temalgi oli keeruline oma joogi tellimisega jne. Ei saanudki aru mis rahvusest ta oli.
Linn on võõramaalasi täis. Käivad mingi India filmi võtted. Päris mitu hindut elab meie külalistemajas ja valmistab filmitrupile õhtusööki. Tuttavad masala ja karri lõhnad panevad suu vett jooksma ...
Tagasi külalistemajja jalutades kostab juba eemalt mingi kitarrilaadse folkpilli musa ja laulu. Üles terrassile ronides selgub, et meist korrus allpool laulab ja vahepeal kiidab ennast majutuskoha vanaperenaine. Ta on ca 50a mutt. Kahele poolakale läheb asi hullult peale ja see lisab muti katlale ainult auru juurde. Jan jääb kuulama, ma keeran tuttu. Hea meelega paneks pleieri ka pähe aga mul pole seda.
Aga rohkem, kui kõvera ninaga vanamuti laul häirib mind mõte, et kogu kaadervärk võib öösel kokku kukkuda. Arvutan pisut, ja tulemus viib viimasegi une ära. Esimese korruse iga kipakas post peab kandma enam kui 8 tonni.
No comments:
Post a Comment