Otsime linnas kohta kus hommikust süüa ja leiame ühe päris toreda kohviku. Alustame päeva korraliku hunniku hinkaalidega. Paar õlut ka igaks juhuks ja teele. Täna peaks olema viimane sõidupäev, edasi paar-päeva hooldust ja siis päev Tbilisis ja ongi selleks korraks läbi. Näis kuidas tegelikult kujuneb:)
Tee on suht igav. Asfalt ja üsna lauge. Jan kulgeb vaikselt, lootuses et mootor enne kohalejõudmist kokku ei jookse. Otsustan teda kusagil lennujaama juures linnapiiril oodata. Leiangi saslõkikoha ja võtan mõne õlle.
Teise õlle kohal tuleb juttu rääkima kõrvallauas lõunatamise lõpetanud u minuvanune mees. Uurib tsiklit ja räägib oma reisimistest. On vana issimees olnud ja käinud oma IZ-ga türgis, venemaal, aserbajdzanis. Tore sell. Järsku küsib muu jutu sees: "Kas võin väikse tiiru teha?"
Suht loll olukord. Näen kuidas mehel silmad põlevad peas. Tean mida ta tunneb ja kujutan ette, kui raske tal oli seda küsimust esitada. Kalkuleerin peas variante, mis võiks juhtuda kui ta kukub. Tegelikult on ju nii, et kui ta sõita ei oska, siis ei saa ta isegi kohalt ära. Ja kui oskab, siis pole ka probleemi. Pealegi on meil matk peaaegu läbi ja mis siis ikka, las sõidab. Tundub tore mees olevat, olgu see minu selle reisi heategu. Olen saanud piisavalt et midagi vastu ka anda.
Annan loa ja vaatan kõrvalt kuidas asi edeneb. Ja pole hullu midagi. Saab kenasti kohalt ära ja sõidab suht korralikult. Kõigepealt suunaga linnast välja, siis varsti tagasi linna poole. Joon vaikselt õlut ja jälgin, et Jan mööda ei sõidaks. Tavaliselt on ju tsikkel tee ääres nähtaval kohal, nüüd on keerulisem. Aeg läheb ja Jan-i ei ole. Ja minu tsikkel ei tule ka tagasi. Ca poole tunni pärast saabub Jan, saan ta kätte. Istume koos ja ootame veel, aga minu ratas ei tule tagasi. Ajab juba higiseks. Lõpuks võtan teise mehe käest autovõtmed (tal jäi kaaslane autoga ootama) ja sõidan otsima. Jan ka tsikliga saatmas. Õnneks juba paarisaja meetri pärast tuleb mees mulle vastu ja ratas paistab terve olevat.
Noomin teda pisut et nii kauaks jäi. Tundub, et tal on häbi. Vabandab, jäi sõbraga juttu rääkima ja ei pannud aega tähele. Mul rõõm suurem kui pahameel ja las jääda. Mees teeb ringi õlut ja vabandab veel paar korda. Ja siis kutsub meid enda juurde. Tulge päevaks või nädalaks, vahet pole. Teeme saslõkki jne, tulge aga.
Mul oli alguses kohe plaan tsikkel kusagile mujale jätta, kuna eelmine koht oli jube rääbakas. Ikkagi terve aasta tsiklil oodata mind. Jan uurib, kas tal tööriistu on et mootorit remontida. Pata (see on mehe nimi) kinnitab, et on ja mida ei ole, selle leiab kiiresti külapealt. Paneme asja lukku. Jan sõidab Pata töömehega Tetri Tskharosse asjade järele ja meie jääme neid ootama. Ja kui nad on läinud, siis leiame, et meil pole ka mõtet siin tee ääres passida. Pata Jani rattaga ja mina omaga hakkame Telavi poole sõitma. Sinna on ca 80 km. Ja nii ongi. Paari tunni pärast oleme õnnelikult Pata juures, Telavist 10 km Signaghi poole Vanta külas.
Pata elamine on Gruusia mõistes väga korralik. Eramaja küla servas. Terrassilt avaneb vaade orule. Maja taga on kohe viinamarja- ja virsikuistandused.
Terrass ongi põhiline koht kus elu käib. See on ca 100m2 katusealust. Ühes nurgas on köök, teises sansõlm. Keskelt pääseb siseruumidesse. Maja on kenasti sisustatud.
Istanduses ringkäiku tehes on peremehel klomp kurgus. Nimelt on ca kuu aega tagasi tabanud just seda piirkonda julm rahesadu. Öösel kl 3 ajal sadanud 15 min jooksul maha u 40cm jagu kanamuna suurusi raheteri. Sahesadu oli nii julm, et kõik viinamarja- ja virsikupõõsad on nagu kooritud, kooreribad ainult narmendavad. Isegi kartulid maa sees on mäsaks muljutud. Istandused tuleb uuesti istutada, sest praeguseks on kogu istandus nagu kõrb. Täiesti pruun, ei ainsatki rohelist lehte. Kõik see omakorda tähendab aga, et esimest saaki on oodata alles 4 aasta pärast, kui uued taimed hakkavad vilja kandma. Vot selline lugu.
Peale istanduste on hävinud paljude hoonete katused. Saakasvili on tasuta katuseplekki jaganud hädalistele.
Aga enne hävingut on istandused kenasti vilja kandnud, sest Patal on majapidamises 4 20tonnist mahutit,
millest 2 on veini täis ja teised 2 praeguseks tühjaks müüdud. No ja keldris on tsatsat ka sadades liitrites. Sattusime vist õigesse kohta:)
Patal on tore abikaasa ja 2 last, ca 6a tütar ja 5a poiss, või midagi sellist. Peale selle on nende juures naise vennalapsed.
Jani oodates käime külas lihakarnis ja ostame (Pata ostab) õhtuse söömaaja jaoks liha ja rupskeid. Kaupleb päris kõvasti. Pagari juurest toob suure sületäie leiba (lavass). Naistele-lastele Cocat ka.
Päev on ära väsitanud. Käin dushi all ära ja uni tikub silma. Aga magama ei saa niipea, sest pisut peale Jani saabumist tehakse kuivanud viinamarjaväätidest tuli üles ja hakatakse saslõkki küpsetama. Naised samal ajal mässavad midagi köögis.
Vägev laud kaetakse terrassile. Nii rikkalikult kaetud laua taga polegi me veel kodudes istunud. Igal pool on süüa palju, aga enamasti on toit rohkem taimne. Siin aga on erinevaid liharoogi, lisaks taimset. Saslõkki on meeletu kogus. Veini muidugi tuuakse nii palju kui seda juuakse. Rupskitest on keedetud selline pajaroa moodi asi. Täitsa maitsev, kuigi mõte kopsudest ja magudest pisut häirib. Kutsutakse naabrid ja sõbrad ka.
Siin peres ei tehta vahet meestel-naistel-lastel. Kõik on laua taga, kuigi vestlusest võtavad enamasti osa mehed. Naised söövad ära ja vajuvad vaikselt majja omi jutte ajama.
Uurin, kuidas tehakse saslõkki, et se nii hea on. Ja jälle saan sama õpetuse.
Kuidas valmistada head sashlõkki.
osta võimalikult värske liha. See on hea sashlõki eeldus nr 1. Liha peaks olema pekiga. Sobib kaelaliha, soovitavalt lausa kamaraga tükk. Gruusias kasutatakse ka väikeste kontidega tükke, ribi vms.
Liha tükeldatakse nii, et jäävad suht suured kuubikud. ca 6x6x6 cm. maitsestatakse peeneks hakitud sibulaga, lisatakse soola ja maitsele sobivaid pipraid. Kõik see segatakse korralikult käsitsi läbi. Kõik see võiks toimuda ca 1-2h enne küpsetamist. Ja ongi kõik. Ei mingeid päevade või nädalate pikkusi äädika või muu sodi sees mädandamist.
Lihad lükitakse vardasse suhteliselt tihedalt. Pekiste osadega vaheldumisi. Kui on lamba- või noorloomaliha, siis oleks samuti hea lükkida pekisema sealihaga vaheldumisi.
Küpsetatakse sütel. Söed peavad olema küdenud ca 50%, nii et neil on juba valge tuhakiht peal. See tasandab pisut kuumust ja liha küpseb ühtlasemalt. Lõppfaasis, kui kuumus hakkab juba nõrgemaks jääma, võib pealt katta ka fooliumiga vms.
Serveerida kuumalt. Kõrvale sobib sibula-tomati salat ja alkoholi sisaldavad joogid.
Kui on juba parasjagu söödud ja lastel kõht täis, rivistab Pata lapsed üles ja käratab teeseldult karmi häälega: "Ma tahan muusikat!". Kõik naeravad. Lapsed sätivad ennast ritta, üks poiss võtab mingi balalaika ja mandoliini vahepealse pilli (Jan täpsustab: selle pilli nimi on Tshonguri) ja muusika tuleb. Rahvalikud viisid on kenad, aga ilma laste värvika esituseta ei oleks see midagi erilist. ca 5-6a poiss on täielik virtuoos selle lihtsa pilliga. Maestro läheb nii ekstaasi, et silmad on kinni, näos tekitavad sajad lihased erinevaid grimasse vastavalt meloodiale, samal ajal lauldes romantilist rahvalaulu, mis räägib, nagu ikka õnnetust armastusest jne.
Palume veel mängida. Kuulan lummatult ja püüan võimalikult kõvasti plaksutada, et minu vaimustus ka piisavalt välja paistaks:)
Lõpuks viiakse lapsed magama. Kuna meid majutatakse vist nende vooditesse, siis võtab naabrimees lapsed kaenlasse ja läheb koju.
Meie jutud jätkuvad ja Pata jookseb iga natukese aja tagant keldri vahet. Sellise tempoga on need mahutid paari ndlaga kuivad ...
Enne magama minekut tahan perenaise käest küsida klaasi vett, et öösel janu kustutada. Selgub, et meie voodite kõrval on kannud ja klaasid jääkülma veega juba ootamas :). Krt seda teab mis kell me magama lõpuks saame. Pigem on hommik kui õhtu ...
No comments:
Post a Comment