11 päev

Ärkame ca 7.15. Eile jäi peremehega kokkulepe, et kui seitsmest ärkame, viib ta meid torni ja tutvustab vana  eluhoonet. Tal seal muuseum jne. 8.00 pidi ta juba linnas tööl olema.

Õnneks ei ole me väga hullusti hiljaks jäänud. Ronime torni.

 See polegi väga lihtne. Kipakad redelid ja kitsad luugid teevad ronimise suht keeruliseks. Pildil on toast tornijalga ronimine. Tornis sees on pm nagu korstnas. Tahmane väga ei ole (pisut ikka on ka), aga kõik on nii, nagu viimasest kasutamisest jäi.
 Tornil on sees 3 korrust, iga korrus ca 10m2 ja nurgas ava, kust sisse ronida. Viimane korrus on kohe katuse all. Müüri üleval servas, otse katuse all on kitsad avad, tõenäoliselt vibude, odade ja kivide kasutamise eesmärgil.

Jutt käib juurde selline: Kui vaenlane tuli, varjusid noored, tegijad mehed üles torni. Vanu, lapsi ja naisi vaenlane ei torkinud. Tõmbasid redeli üles ja siis passisid, kuni vaenlasel sai isu täis ja ära läks.
Torn oli tugevamatel ja jõukamatel peredel. Ja vaenlane võis vabalt ka naaber olla. Väidetavalt kiusati üksteist maa, loomade jne pärast. Ju seal ikka naised ka mängus olid. Ei tahaks uskuda et ussisugu asjasse ei olnud segatud ... :)

Katus on uus tehtud ja luugist avaneb väga hea vaade Mestiale.

Vana eluhoone on isegi huvitavam. Suures ruumis on loomade sulud ja aedikud, tulease koos pinkide ja pajaga. Inimeste magamisasemed asetsevad loomasulgude kohal. Kõik väga hästi säilinud. Kogu sisustus on puidust, näha, et meistri töö. Sigade-lammaste aedik on lihtsam, lehmadel on igal oma boks pikas reas. Eraldi aedik on nö kohe tarvitamiseks mõeldud loomadele :)

Huvitav on. Tasus varem ärgata küll.

Väike ülevaade ka öömajast.

Tegemist on, nagu eelnevast jutust juba võib aru saada, väga vana talukohaga. Nii vist võib öelda. Majapidamine on piiratud kivist hoonetega, mis moodustavad suhteliselt avara sisehoovi. Hoonete vahel on kõrge kivimüür. Sisse pääseb läbi suurte väravate, mis ööseks lukustatakse. Pm täitsa korralik kindlus. Selliseid on siin kümneid. Konkreetne majapidamine on selle perekonna käes olnud selle ehitamisest alates, ehk siis ca 1500 aastat. Vabandage, kui mõnesaja aastaga eksin:)
Viimasel ajal on turism siin piirkonnas hakanud arenema ja enamus avaramat kinnisvara omavaid peresid pakuvad kodumajutust. Nii ka meie pererahvas. Elumaja II korrusel on 4 numbrituba. Hoovis on tualetid ja dushiruumid selleks eraldi ehitatud hoones. Midagi sellist nagu meie maal kämpingutes. Hoovi müüri äärde on ehitatud veel üks uus hoone, millesse tulevad samuti toad turistidele või muidu ränduritele-mägironijatele.

Peremehe kontakt: Surab, tel 599 577640. Võib julgesti helistada ja öömaja küsida. Ta tegutseb ka giidina mägedes jne.


Kuna pesu alles kuivab, läheme jalutame hommikuvalguses väikese tiiru linnas.
Tohutu renoveerimine käib. Korrastatakse tänavaid ja majade fassaade. Keset linna on tehtud kena park.
Jooksvalt koristamisega ei taheta vist ehituse hoogu maha võtta. Kõik kohad on ehitussodi täis. Juba uue sillutise saanud tänavaid katab paks tolmukiht. Kui mõni auto mööda sõidab, mattud kohe paksu tolmu sisse. Hommikune dushi all käimine on tühja läinud:)

Teeme ühe õlle ja siis hakkame liikuma ca kl 13.00.

Teekond mestiast alla lauskmaale on lihtsalt super. Tee kulgeb jälle kaljude vahel, kõrval sügavad kuristikud. Mõningase sõidu järel teeme peatuse teeäärses saslõkiputkas. Ja sööme saslõkki:) Pagana hea on see siin. Uurime perenaise käest, mis moodi seda tehakse. Selgub, et asi on lihtsamast lihtsam. Liha, sool, pipar ja sibul. Kõik. Liha peab olema värske ja noore looma oma. Kogu kunst. Ei mingeid marinaade jne.

Jutt läheb kohalike tavade peale. Meile ei anna ikka rahu see tornide teema. Et millest siis ikka tekkisid sel vanal ajal need tülid, mille pärast iga pere endale kindluse pidi ehitama jne. Tasapisi veereb jutt mehelemineku ja naisevõtu peale.
Perenaine kiidab Svaneti (See on piirkond mille keskuseks ongi Mestia. Suht remote olnud läbi ajaloo. ) tüdrukuid. Pidavat olema tublid ja korralikud, mitte sellised nagu Kutaisis või Tbilisis:)
Üldine tava olevat selline, et kui tydruk tahab õppida, siis meheleminekuga kiiret ei ole. Aga kui õppida ei viitsi, siis suht varakult mehele ja asi ants. Esinevat nii vanemate poolt paari panemist kui ka noorte endi algatusel paari minekut. Siinjuures tuleb siiski alati vanematelt luba küsida. Kui põhimõtteline luba on olemas, siis läheb poiss pruudi peresse 2 nädalaks nö prooviajale. Kui sobib, tuleb pulm, kui ei, siis ... . No siis on vist neid torne vaja. Sellest eriti ei räägitud :)
Kui naine juhtub libastuma, siis on jutt lühike. Litsi naist parandab ainult tinaplönn või laia teraga mõõk. Aga ka meeste puhul pole litutamine ühiskondlikult aktsepteeritav. Proovisime teada saada, millal viimati mõni selline juhus asel leidis, aga see jäigi teada saamata. Nagu hakkas juba tulema, aga ikka veeretati jutt mujale ja sinna see jäi. Nii me siis ei saanudki teada, millal viimati mõni torn oma algset funktsiooni täita sai.

Meie teekond viib otse lõunasse, seega sõidame otse päikese suunas. Teel on arvukalt väikesi käsitsi raiutud tunneleid, kus puudub igasugune valgustus. Ereda päikese käedt tunnelisse sukeldudes pole mitte halligi näha. Sõita tuleb täiesti umbes, tunde järgi. Nii näiteks oleksin kahel korral lehmadele otsa sõitnud, kes keskpäeval on tunnelisse jahedust otsima tulnud.
Juhtus ka väike õnnetus, mis väga napilt oleks võinud ka suur õnnetus olla. Järjekordselt tunnelisse sõites ei ole midagi näha. Igaks juhuks hoian tunneli keskele, kuna servades turritavad kaljunukid jne. Mõni lehm ka. Eespool on teise otsa kuma näha. Tunneli põhi on loike täis ja laest tilgub vett juurde. Koraga kaob tee alt ära, vaevu jään püsti. Ühe loigu all on suur auk,  ehk nii 50sm sügav. Proovin saapaga, põhja kätte ei saa. Ime, et püsti jäin. Sõidan valguse kätte ja uurin võimalikud vigastused üle. Õnneks ei ole midagi hullu.Kohver on kinni , rehv terve. Ainult esiamordi porikumm on rebenenud ja üleval servas voltis. Sõidan tvaikselt tagasi tunneli teise otsa et Jani hoiatada. Tal esiratas väiksem, tsikkel madala. Ei pruugi nii hästi minna kui mul.
Jani oodates avastan, et päris puhtalt siiski ei pääsenud. Nimelt olen parempoolse peegli võrra vaesem. Lähen seda otsima ja loomulikult on ainus vahepeal möödunud auto selle laiaks sõitnud. Tuleb järgmiseks aastaks uus muretseda. Peegel kinnitub esipiduri pumba külge. Just sealt on tükk ära murdunud. Ehk siis uus peegel ja ka piduripump.

Teeääres, juba pisut allpool, on palju mesinikke oma treileritega, kus tarud peal. Elavadki seal ja müüvad möödujatele mett.
Ühe kurvi tagant paistab huvitav pilt. Mägedest alla voolav oja moodustab ca 20 m kõrgusel väikese basseini, kus mehed sees mulistavad ja meid ka ujuma viipavad. Läheme üles ja värskendame ennast. Basseini langeb väikesest kosest meeldivalt jahe vesi. Saab kaljuõnaruses lösakile visata ja lasta langeval veel ennast masseerida. Mõnus. Mehed pakuvad arbuusi ja õlut. Chill...


Õhtuks jõuame Kutaisisse. Siin on Janil eelmistest käikudest sõber. Arvake ära mis ta nimi on? Õige, Georgi:)
Ega ma väga ei tahtnud minna, aga Jan tundis, et see käik on vajalik ja läksime. Tegelt oli tore. Tsiklid pesti survepesuritega puhtaks ja pandi ööseks garaazhi luku taha. Saime dushi all käia ja pakuti süüa. Naised ootasid, kuni mehed kõhud täis sõid. Siis toodi peremehele tuhatoos ja sigaretid :) Kord ikka majas :D

Sõpru sigines juurde. Keerati pläru ja pakuti veini. Jutt veereb jälle kohalikele tavadele, pulmadele, matustele jne. Pulmas ja matustel on vähemalt 500 inimest. Kuidas see võimalik on sellise elatustaseme juures ..? Selgub, et matustele tulles annab iga kutsutud pere ühiskassasse mingi summa. Niipalju kui tal on õimalik võii tundub mõistlik. Kui oled kutse saanud, ei ole varianti et jätad tulemata. Sinuga on arvestatud, sinu perele on lauas koht ja sind oodatakse. Tulemata jätmine oleks solvang. Kõik annetused paneb keegi lähedastest kirja, nii et iga pere annetus on üles tähendatud. Georgi näitas oma isa matuste vihikut. Matuselisi oli ca 170 peret.
Kui nüüd tuleb minna kellegi teise matustele, vaadatakse vihikust järgi, mis summaga see pere eelmisel korral toetas ja püütakse võimaluse korral vähemalt samaväärse panusega aidata.
Pulmadega on suht sama valem, aga siis ei vaadata nii väga eelmisi annetusi, lihtsalt toetatakse nii palju kui võimalik.
Georgi kinnitab, et kõik need inimesed on tema lähedased, kellega ta pidevalt läbi käib ja suhtleb. Nö viisakusest kutsutuid nende seas ei ole. Omavahel tihe läbikäimine on siin ikka ülioluline. Vitjoki ema rääkis, kuidas üks grusiin nende tutvusringkonnast oli saksamaale kolinud. Ja ei suutnud kuidagi aru saada, et seal ei käida omavahel läbi niimoodi. Paaril korral oli kutsutud politsei, kui neil sugulased külla tulid. Lõpuks oli mees enesetapu teinud. Nii karm.

Georgi keelitab meid kauemaks jääma. Adzhaarias, Bakhmaros (mägedes) pidavat 9 augustil suured pidustused toimuma. Tegemist on igaaastase sündmusega, milleks valmistutakse mitu nädalat. Toimuvad ratsutamisvõistlused, veristatakse sigu ja lambaid jne. Pidu kestab päevi. Midagi meie jaanipäeva taolist.
See oleks kindlasti väärt külastamist, aga meie plaanid on selleks korraks tehtud. Ehk järgmisel aastal.

10 päev

Hommikul liigume edasi. Suua ei pakuta, kuna vist lihtsalt ei ole pakkuda. Majapidamine on kehvakene. Väikesed süümekad on, kuna 8 inimest võõrustanud lahkele peremehele oleks hea meelega tahtnud kulud korvata. Aga sellele oleks tulnud eile mõelda. Hommikul ei luba mehe uhkus mingit tasu vastu võtta ja liialt peale pressida oleks olnud ebaviisakas. Jätame Vana Tallinna ja liigume edasi.
Loodame tee ääres mingi poe leida, aga ei ole. Lõpuks astume ühte majapidamisse sisse ja küsime süüa.
Laud kaetakse ja pakutakse hatsapurit, teed, sulguni juustu ja keedetud piima. Söök läks maksma 5 lari.

Sõidame edasi. Mina ees, Jan ca 200m tagapool. Tee on suht kehvaja kiirused on väikesed.
Teeääres on kamp noori, poisse ja tüdrukuid. Mööda sõites teen tüdrukutele silma, ilma hoogu maha võtmata. Kuulen kuidas tüdrukud hakkavad itsitama ja vaatan peeglisse. Ja peeglist näen päris huvitavat pilti- üks noormees kummardab, võtab maast kivi, jookseb paar sammu hoovõtuks ja heidab mulle järgi. Kõik see toimub Jani silme ees. Olen nii üllatunud et ei oska kuidagi reageeridagi. Saan niipalju siiski aru, et silma tegemine ei olnud vist kohane. Õnneks ei laiene minu kuriteo eest vastutus Janile ja ta pääseb tervelt.

Mõne aja pärast on öine vihm tee ära uhunud ja ootame kuni "Joss" tee taastab.

 Arutleme pisut juhtunu üle ja  täname õnne et kergelt pääsesime. Loodetavasti saab tee enne korda kui info jõuab külasse et me lõksus oleme:)
Tegelikult pani ikka südame korraks värisema küll. Me ju ei teadnud, kas saame üldse läbi või peame tagasi keerama. Minul on vist küll ainult üks valik, pean rühkima iga hinna eest mäkke ...

Teekond Ushgulisse on üle ootuste vägev. Vahepeal kaob tee sootuks, vahel on põhjatud mülkad.ja lahtine klibu. Suuremalt jaolt tee siiski kannab ja on väga nauditav.

Ushguli on teisel pool kuru. Esimene maja on kohe kohvik-külalistemaja, kus all korrusel on ühtlasi ka mägironijate ja teiste teeliste kokkusaamispaik. Maja ees seisab korraliku varustusega GS 650 Dakar. Statiivil on päris korralik kaart:)
Pilooti pole näha, aga peremehe sõnul läks külasse pilte tegema ja peaks varsti saabuma. Uurime, kas liha on. Perenaine vastu, et meil mägedes liha küll:) . Võtame suured saslõkid.

Varsti saabub GS-i omanik, pikk ja lõbus itaallane. Jagame kogemusi ja räägime reisijuttu. Patrick on ka mees, kes armastab üksi sõita. Lahe sell. Plaanib Armeenias ära käia.
Teeme pilti (Patrick teeb, kuna ma pole ikka veel patareisid leidnud) ja jätame hüvasti. Kui veab, saan mõned pildid kunagi meilile:).
Ushguli on päris huvitav. Enamus maju on sellised keskaegsed, pisut samalaadsed nagu Shatilis. Kiltkivist laotud, meenutavad pisikesi kindlusi. Ainult et erinevalt Shatilist, siin on igal majapidamisel õuepeal torn. Samuti kivist laotud. Nagu viinaköögi korsten, ainult jämedam, neljakandiline, Katus peal. Kuna fotosid teha ei saa siis sõifdame külast läbi ja lähemalt uurima ei hakka.
Kell on veel suht vähe, liigume edasi Mestia poole. Tee on juba täitsa hea, lausa liiga hea.
Jan tähistab pisikese pruuni püramiidiga järjekordse kuru. Hakkab juba nagu traditsiooniks muutuma.

Mestia on huvitav koht. Kesklinn on korda tehtud, osaliselt veel tööd käivad. Linnasüdames käivad parajasti filmivõtted. Pisikesed poisid demonstreerivad oma ratsutamisoskust, mida võib vabalt kunstiks nimetada. Ühel terrassil kohtume varasemast juba tuttavate poola kuttidega. Nad on jõudnud ringiga suht samaks ajaks kohale kui meie otseteed mööda:). Saame neilt kodumajutuse aadressi ja paneme ennast paigale. Päris samasse kodusse ei õnnestu, aga naabrid aitavad välja.

Äärelinnas avaneb tõeline keskaegne agul. Hästi vahva. Meie majapidamises on samuti üks torn. Selle torniteema juures peatume hiljem pikemalt. Peseme endid puhtaks ja kolistame linna. Ega seal suurt teha pole, tuleme uuesti tagasi koos poolakatega meie majutuspaiga õuele peremehe pakutud tsatsat maitsma ja juttu vestma. Peremees ise ei saa pikalt oma seltskonda pakkuda, kuna eit on siin majas karmi käega ja vanamehe iga lonks on täpselt loetud.
Poolakatel on see reis tsiklitel esimene. Nad on selleks sõiduks teinud load ja ostnud tsiklid. Tulid läbi Vladikavkasi. Väidavad, et vene pool on kaukaasia rahvad veel sõbralikumad kui Gruusias. Saab näha, ehk jõuame ka kunagi sinna. Siis räägivad ühe loo, kuidas Groznõis Kadõrovi vennapoeg neid külla kutsus, aga nad löönud araks ja ei läinud. Nüüd juba kahetsesid, aga mis siin enam ...

9 päev

Ärkan mingis vanas majas. Seinad ja laed on puust, kaetud erinevate sisselõigetega ja puust nikerdustega. Näha, et peen tisleri kätetöö. Voodi kõrval laual on kann külma veega ja klaas. Mäletan uduselt, et vastu hommikut juhatati meid läbi küla kusagile magama. Jan on juba üles ärganud. Astun majast välja, lootuses, et õues mälu taastub.
Õnneks on eilse võõrustaja kodu paarikümne sammu kaugusel üle tänava. Täiskasvanud on pühapäevast hoolimata tööle läinud, mamm turule. Kuus 2 korda pidi külas suurm bazaar olema, siis tehakse suurem shoping. Peretütar (13a Valeria) katab kiirelt laua. Isu ei ole, aga viisakusest pigistan midagi suhu.
Üllatav, et peale sellist olengut, selliseid koguseid veini, ei ole mingit peavalu. Isegi meeletut janu ei ole. Pisut ehk kurnatum olemine, aga see on kõik.
Hommikul oli peremees meid äratamas käinud, et enne tööle minekut hüvasti jätta. Ju mul oli siis uni nii magus, et ei pannud tähele. Jan oli tublim.
Peremehel oli meie külaskäigu ja eilse vennastumise üle nii hea meel, et kinkis sarved, millest jõime, meile. "Poisid, elu meil siin on nagu on. Ega midagi kiita ole, aga saame hakkama. Aga teie külaskäik tegi mu meele nii rõõmsaks, et ma tahan teile midagi kinkida. Teil on nagunii kõik olemas, aga ma tahan, et te mäletaksite meie eilset istumist ja ma kingin need sarved, millest eile jõime,  teile. Iga kord, kui nendest joote, tuleb teile Vitjok meelde."
See tuli südamest. Vaata et teeb silma märjaks.

Perepoeg, 12a Kirill ja peretütar, 13a Valeria on väga asjalikud ja toredad lapsed. Tüdruk on sajaga perenaine, hoolitseb meie eest. Teeb kohvi jne. Kirill on samuti mehe eest väljas. Käib igal hommikul kalal. Täna hommikul küll saaki ei ole, aga näitab külmikus ca 5-6 kg selliseid särje suuruseid, vuntsidega kalu. See on pere toidulaual väärtuslik lisa, kuna liha ei osteta. Vanaema räägib, et liha on kallis ja kuna majaehitus on pooleli siis nad ei saa seda omale lubada.
Räägime pisut lastega juttu ja siis hakkame edasi liikuma. Mõtlen, et peaks oma lapsed järgmiseks suveks siia komandeerima. Näevad maailma, suhtlevad pisut teises kultuuriruumis ja saavad ehk ka aru, et raha ei kasva vanamehe kabinetis lillepotis.
Kirjutan kontaktid üles ja järgmisel korral tuleme kindlasti Vitjoki perele külla. Pole vist vaja mainida, et just sellist Gruusiat me tahtsimegi :).

Khvantshkarast ca 10 km edasi on külm ja selge veega mägijõgi. Värskendame ennast ja teek´me juttu "TurBaza" peremehega. Parasjagu käib ehitus ja varsti avatakse kämping ja pisike restoran. Pakutakse erinevaid aktiivse puhkuse vorme, nagu terkkingut, ratsamatka, veinituure, koobaste külastust, raftingut erinevate kategooria jõgedel, alpinismi jne. Mehel on koduleht ja täitsa selge nägemus oma turismiettevõtte olevikust ja tulevikust. Veel on  tal suur karvane kõht ja pikk ja paks kuldkett :). Tõeline gruziin.

Liigume edasi. Ilm on ilus ja kuna oleme merepinnast suht kõrgel, siis ei ole ka palavus nii tappev. Tee on vähev. Kulgeb kaljude vahel, kohati järsu kalju küljel, all kuristikus vahutav mägijõgi. Vahepeal turritavad kaljud tee kohal ja on päris õudne nende alt läbi sõita. Väikesed tunnelid oleks nagu läbi kaljunukkide näritud. Ei mingit võlvi ega lage. Lihtne kirkatöö ja kõik.

Teel kohtame seltskonda pealinna noormehi, kes on tulnud väljasõidule. 4 autoga. Pakuvad mingit saia, kus sees on oapudru vms. Ära öelda ei saa. Kui nad on edasi liikunud, poetame kraami vaikselt teeäärde. No ei sobi meile see oakört.
Õhtu saabudes jõuame mingisse väikesesse linna, kus soovime süüa. Paraku on söökla kinni. Politsei on jälle platsis ja tunneb meie tegemiste vastu sügavat huvi. Kuna me ei oska vastata küsimustelea`la kuhu lähete, keda otsite jne, siis vist jätamegi pisut kahtlase mulje. Peale selle näen välja ka nagu ufo:). Kuna suhtlemine on keeruline teatavate keeleliste erinevuste tõttu, siis politsei lihtsalt sõidab meil sabas. Poe juures kohtame neidsamu noormehi kes kutsuvad meid kusagile kose juurde pikniku pidama. Jutt käib söögist-joogist, vein jne. Otsustame minna.
Lubame järgi tulla ja nad sõidavad ees minema.
Vahepeal on politseieskort vahetanud ekipaazi ja uus saatemeeskond pursib vene keelt juba oluliselt paremini. Naeratab isegi vahepeal. Püüame selgitada, et otsime mingit koske. Jälle tekib meie vahele keeleline kuristik ning sõidame mitukümmend km mööda mägikülasid, suur politseidzhiip saatmas.
Teepeal kohtame 2 poola tsiklimeest. Ühel on kohver lahti tulnud ja käib väike remont. Selgub, et kutid on proovinud sama teed mööda Ushgulisse minna mis meilgi plaanis. Paraku on teeolud suht kehvad ja peale paari kukkumist otsustasid nad tagasi keerata ja ca 500km ringiga sinna sõita. Paneme saadud info kõrva taha ja sõidame edasi.

Lõpiks leiame mingi kärestiku, kus üks seltskond juba ees pidutseb. Need ei ole küll meile tuttavad noormehed, aga suurt vahet polegi ju.
Mõningase jutuajamise järel otsustame siiski edasi liikuda. Kosk pole midagi erilist ja seltskond on staadiumis, milleni jõudmine nõuaks tugevat spurti. Selleks me aga peale eilset veel valmis ei ole.

Sõidame tagasi linnakesse, kus politsei meid välja eskortis. Esimesel ristmikul saame jälle saateauto ja meid viiakse ainsa lahti oleva puhveti juurde. Saame keedetud viinereid ja lavassi.

Kõrvalolevast hoonest kostab valju muusikat. Tekib uudishimu:) Selgub, et 2h pärast algab seal pulm. Arutleme Janiga erinevaid võimalusi kuidas ennast sinna kontvõõraks möllida.
Siinkohal üks hüpoteetiline võimalus:

Hoone ees on suur plats. Ootame, kuni pulmarong sinna jõuab, passime sobilikku momenti ja läheme noorpaarile õnne soovima. Eelnevalt pargime oma tsiklid nii, et need kenasti noorpaarile silma jääksid. Meil on kaasas üksjagu Vana Tallinna pudeleid ja üks selline sobiks peigmehele pihku suruda küll. Olles juba pisut gruusia elu-oluga kursis, oleme üsna kindlad, et meid seejärel pidusse kutsutakse.

Paraku ei ole meil piisavalt kannatust paar tundi oodata ja jätkame teekonda Ushguli ja Mestia suunas.
Teepeal kohtume huvitava seltskonnaga. 6 skauti Slovakkiast. Mingi vana sedaaniga. Auto on raskes lastis ja tugevalt üle koormatud. Skaudid ise on karvased ja lõbusad. On kuu aega vabatahtlikena Gruusias olnud ja nüüd paar vaba päeva vaja mägedes laiaks lüüa, enne kui koju sõidavad. Sõidavad samas suunas. Kuna saadud info järgi nad sellise transaga Ushgulini ei pääse, otsustavad sõita nii kaugele mäkke kui saab.

Mägedes on öömajaga keeruline. On juba täitsa pime, aga sobilikku laagripaika ei ole näha ja vihma ka sajab. Otsustame külast öömaja küsida. Keset küla on valgustatud palliplats ja sinna suundumegi.
Selleks ajaks jõuavad ka skaudis meile järgi ning soovivad samuti öömaja.
Situatsioon paneb külanaistel kõrvad liikuma. Tavapärane Gruuzia külalislahkus tundub siin mitte töötavat. Tehakse hinnapakkumisi, aktiivi moodustavad erinevas vanuses eided. Meestel tundub häbi olevat, aga siin on justkui võim naiste käes.
Tegelikult ei küsita suurt raha, aga ootused olid meil teised ja asi kiskus juba imelikuks. Kuna meil oli vajalik varustus omal olemas, siis eriti vahet ei olnud kus magame.
Lõpuks leidus külas mees, kes oli nõus meid kõiki, 6 skauti ja mina Janiga, enda juures majutama. Kell oli kaubeldes juba päris palju saanud ja tahtsime magada. Aga Gruusias ei käi asjad nii. Kui külla tulid, tuleb külalise roll välja mängida.

Mees on üksik, aga majas on ema ja 2 vennatütart. Need siis katavad laua ja läheb jälle. Seekord on vein kehvem, aga sarved selle eest .... ca 1,5l. Sarvede täitmine käib nii, et vein valatakse kannust klaasi, siis klaasist sarve. Ühte sarve mahtus 6 vana veneaegse klaasi jagu veini. Ja nagu ikka, sarve suult ei tõsteta enne kui see tühi on. Blääd, see oli karm. Skautidel olid silmad 5cm pealuust väljas, aga ju neil oli hirm ka suur ja sisse nad selle veini pigistasid. Igaüks ühe. Siis sai neil jaks otsa. Meil Janiga tuli ikka mitu ringi enne teha, kui ka kõrisõlmes loksuma hakkas ja enam lihtsalt ei mahtunud.

Öösel ärkasin mingi solina peale üles. Mahasime kaheksakesi ühes suures ruumis. Üks skaut oli liiga vara vist pikali visanud ja sarvetäis veini koos päevase menüüga voolas üle ääre põrandale. Viisakas poiss koristas kohe põranda ära ja magasime edasi.

8 päev

Lageda taeva all on jube mõnus uni. Hommikul äratab kuum päike, mis ümber tsikli hakkab silma paistma. Jan teeb ulakust ja võtab palja tilliga päikest:). Üks kohalik lehmakarjus jalutab künka tagant meie poole, ilmse sooviga tsikleid kaeda ja pisut juttu puhuda.  Jan teda ei märka. Vilistab vaikselt viisikest ja laseb päiksel tilli paitada. Järsku karjus märkab, et üks mees puha paljas. Kerab kanna pealt ringi ja astub rutakal sammul minema. Tagasi ei vaata. Eks tal meist huvitav mulje jäi .. :)

Täna oli siis esimene öö kus meil läks vaja madratsit ja magamiskotti. Telki ja priimust pole veel vaja läinud. Järjest rohkem hakkab tunduma et neid ei lähegi vaja.

Hommikuks sööme arbuusi ja asume teele. Õli on vaja linnast osta, kuna Jani ratta mootor jälle ei suitse.
Nüüd on meil suund Ambrolauri peale. Teeääres müüakse külade kaupa igasugu kraami. Kõigepealt on nn leivaküla. Siis tuleb võrkkiigeküla. Siis savipotiküla. Siis mingi muu küla jne.

Kuna Jan sõidab tasailukesti ja ma olen pisut kärsitum, siis sõidan mingi maa ees ära ja ootan teda kusagil järgi. Ja nii juhtubki et põrutan õigest teeotsast mööda ja jõuan peaaegu Kutaisisse. Sinna me ei pidanud veel minema. Proovin teeäärest väiksemaid teid mööda lõigata ja täitsa juhuslikult jõuangi õigele teele. Bussipeatuses mängivad mehed doominot. Küsin Jani kohta, olla ca 10 min tagasi mööda sõitnud. Lahe kui tsikkel on nii eriline nähtus et kõik panevad tähele kui see mööda sõidab:)

Tee ääres on veehoidla. otsin silmadega kohta kus ennast värskendada. Leiangi ja keeran tee pealt maha. Vee ääres leian eest Jani kes on samuti mõelnud.

Edasi sõites tuleb veel üks veehoidla ja see on hoopis parem ujumiseks. Liivase põhjaga, selge veega ja ilusa kaldaga. Ujumiseks super.

Ambrolaurisse jõudes selgub, et see on täiesti mõttetu koht. Kuigi siin on kiidetud veinipiirkond, ei õnnestu Ambrolaurist kohalikku veini osta. Pole ka sellist meeldivat puhvetit kus jalga puhata. Politsei peab vajalikuks uurida kuhu me läheme. Noh, et probleeme ei tuleks. Kui saab aru et oleme eestist, siis võtab pisut vabamalt.
Liigume edasi Khvantshkara küla poole. Sellenimelist veini on tudengipõlves palju joodud ja siin kuuldavasti tehakse erilist, "musta veini". Tahame selle kindlasti ära proovida.
Teeme saslõkiputkas peatuse ja sööme. Peremees pakub veini ka. See pole küll must vein ja me pole ka kumbki veinispetsialistid, aga maitseb hästi ja laseme juurde valada. Täitsa tiira-taara kui lõpuks minema saame. Sõidame hästi vaikselt, kuna koorikuid ei viitsi enam selga panna.  Järgmises külas on teepeal punt inimesi ja pakutakse veini. Võtame lahkelt vastu mis pakutakse. Jutt jookseb ja öeldakse tooste. Vahepeal tuuakse soojasid hatsapurisid sakuskaks.
Üks tsikkel sõidab veel mööda ja viipame peatuma. Paar Austriast, suure LC 8-ga. Tõsise varustusega ratas. Suured kohvrid ja suur paak jne. Alkoholi nad ei tarbi aga muidu on tore vestelda. Spetsiaalselt nende tarvis otsitakse välja kohaliku kooli saksa keele õpetaja ja jutt jagub kauemaks.
Üks ziguliga saabunud mees teeb ettepaneku tema juurde minna. Kell juba õhtus ja oleme nõus.

Mehe nimi on Vitjok. Tegelikult on nimi midagi keerulisemat, aga Vitjok on ka meile suupärane.
Sinna jõudes hakkasid asjad kiirelt liikuma. Lauake kattis ennast imekiiresti laste ja vanaema abiga. Kusagilt toodi veini ja värav aina kriiksus kui sõbrad saabusid. Ja läks võtmiseks. Alguses 3 tiiru tsatsat. Seejärel klaasidest veini. Toostid läksid aina vägevamaks ja pikemaks. Vahepeal võeti üles mitmehäälne Gruusia laul ja esitati mingeid hitte. Mehed võtavad asja tõsiselt. Kui nendel laul lauldud, oodatakse meilt midagi samaväärset vastu. Näod uhkel muigel, et mis teil vastu panna on.

Peame veidi aru. Jan on laulukooripoiss ja ma natuke ka pean viisi. Otsustame esitada omalt poolt laulu "Enne veel kui tõuseb päikene". Laulu valik on tõenäoliselt tingitud eelnevast vestlusteemast, kus tuli jutuks venemaa, hiljutine osseetia sõda, vabadus, võidetud ja kaotatud sõjad läbi ajaloo jne. Valgustasime mägede poegadele meie Vabadussõda ja võitu suure Venemaa üle. Kusagilt on meelde jäänud et eelpool nimetatud laul oli lemmikuks Kuperjanovile.

http://www.youtube.com/watch?v=RGe1C1YWbk8

Veini on juba päris mitu sarvetäit sisse kallatud. Meeleolu on ülev. Jan loeb mulle sõnad peale et rõhu paneme viisipidamisele, mitte volumele. Võtame hääle üles ja läheb käima. Meloodia on tempokas ja grusiinid kuulavad vaikselt. Ei teagi kummad rohkem naudivad, kas meie esitamist või nemad esitust. Igatahes kui oleme viimase salmini jõudnud ja tulevad sõnad : käi perse uhke ratsamees ... , tõuseme püsti. See tuli nii loomulikult, tõusime mõlemad samal ajal. Justkui ei oleks istuvas asendis laul piisavalt vabalt suutnud meist välja voolata. Grusiinid tõusid samuti, pühad näod ees, haarasid sonid pihku ja kuulasid ainiti.

Aplaus oli vägev. Nagu oleks laulupeol esinenud vms. Uuriti  kas see on hümn või mis. Pidime ka tõlkima.


Pisut veinijoomisest. Kui ma ennast peaksin kordama ja sellest juba eelpool juttu on olnud, siis andke andeks. 

Klassikaline veinijoomine toimub Gruusias nii, et istutakse lauas. Kõlbab ka puu alla rohule laotatud lina kuhu on laud kaetud. Ei jooda kusagil kännu otsas lihtsalt tiksudes. Laud on alati rikkalikult kaetud. Erinevates piirkondades on erinev, kes lauas istub. Mägedes reeglina naised koos meestega lauas ei istu. Samas Kahheetias istusid lauas terved pered. Tundus, et see sõltub üritusest ja ehk ka inimeste haritusest ning üldisest elatustasemest. 
Lauas on tähtsaim mees "damada". Tema on see, kes juhib olengut. Ta on hea kõnemees ja tavaliselt kannab ka keskmisest rohkem. Keegi ei tõsta klaasi enne, kui damada on öelnud toosti. On palju klassikalisi tooste, a`la esivanemate, riigi, usu, kiriku, presidendi, laste jne terviseks. Toost on kõne, mitte lühike lause. Kui damada on toosti öelnud, võivad teised seda täiendada, lisades omalt poolt seda, mis tundub oluline ja mahub teemasse. Toosti lõpus laiendatakse head soovid, n.  ... ja kõikide teiste esivanemate terviseks, kes teid on ilmale toonud ja tublideks meesteks kasvatanud jne.

Osades piirkondades tehakse esimesed 3 ringi tsatsaga, edasi juuakse veini. Tavalisemate istumiste käigus juuakse klaasidest, erilisematel puhkudel tuuakse välja sarved.
Müüt, et tuleb põhjani juua, vastab tõele osaliselt. Kui jood klaasist, ei ole põhjani joomise nõue absoluutne. Võtad palju jõuad. Kui valatakse välja uus ring, valatakse kõigile. Kui mõni  klaas on veel täis, lisatakse kasvõi piisk, aga kedagi ei jäeta vahele. Kui juuakse sarvedest, ei ole mingit viilimist. Sarved juuakse põhjani ja keeratakse demonstratiivselt laua kohal tagurpidi. Seejärel kostub lauast tunnustavat pominat. Meie kogemuste põhjal on sarvesid alati 2 ja sarvedest juuakse nö paaris. Jututeemadega minnakse edasi, kui kogu seltskond on ringi ära joonud. Kui seltskonnas on paaritu arv osalisi, joob damada viimase kaaslasega koos. Keegi ei jää üksi. Huvitav, kuidas on lugu pulmade jne suuremate jootude puhul? Ju siis ikka külapealt suurem kogus sarvi leitakse:).

Kui seltskond on kokku tulnud väga erilise sündmuse puhul või kui valitseb eriliselt ülev meeleolu, juuakse nii, et sarve hoidev käsi on joomise ajal kaaslase küünarnuki tagant läbi. Meil tuntakse seda sinasõpruse joomisena. See lisab toimingule pühalikkust ja vennastumine on sügavam ja emotsionaalsem.

Vahepeal vaatavad võõrustajad käsivarre siseküljelt, kas veenid on juba pundunud või võib veel juua. Meie puhul oli veel ok. Aga näos on tunda õhetust ja kõrvus kumisevad omaenda südamelöögid.

Mustast veinist
Mustaks veiniks nimetatakse erilist sorti, mis väidetavalt kasvab ainult siin piirkonnas. See meenutab maitselt pisut arooniat ja teeb samamoodi suu kuivaks. Ja tõstab vererõhku.
Naturaalveini hind algab 100$/l. Naturaalvein on see, mida tehakse puhtast viinamarjamahlast.
Kui mahl on purustatud marjade pealt ära nõrutatud, siis lisatakse vett ja suhkurt ja saadakse veel teine tegu. See on oluliselt odavam, aga ikka veel päris kallis.

Vitjok kirjeldas värvikalt, kuidas neid marju korjatakse. Iga üksik mari leiab tee korvi ja hoolega jälgitakse, et ükski väärtuslik mammu maha ei pudeneks.

Meie võõrustamine jätkub paljude laulude, musta veini ja erinevate huvitavate teemade üle arutlemisega pea hommikuni.

7 päev

Ärkan üles ja varvaste vahelt  läbi akna vaatab mulle otsa selline asi:

Jah, see ta on, Kazbek oma lumise mütsiga! Taevas on erksinine ja täiest pilvitu. Vaade on lihtsalt super.
Teised alles magavad. Istun terassil ja naudin Kazbeki ilu pea terve tunni. Vaimustav!

Plaan on tõusta tsiklitega nii kõrgele kui võimalik. Järjekordselt vastukäiv info lubab sõita kuni meteoroloogiajaamani. Tegelikkus on siiski selline, et sõita on võimalik ainult kirikuni.

 Edasi saab jalgsi. Jalgsi me sellel reisil ei käi :)

Ahto aitab hädast välja ja laenab oma GPS-i akusid, et saaksin pilte teha. Ostsin enne mäkke tulekut alt patareid aga 4 patareiga kokku sain ainult 1 pildi teha. Hiljem selgus, et kogu Gruusias teistsuguseid patareisid ei müüdagi. Igatahes, sellised nad on ja need fotokasse ei kõlba:

Alla tulles kohtame veel tsiklirahvast Inglismaalt, Tsehhist ja Itaaliast.
Võtame külalistemajast asjad ja jätame Ahtoga hüvasti. Mõnda aega sõidame veel koos, siis keerame tee äärde ujuma. Ujumisest asja ei saa, kuna seesama veehoidla millest enne juba juttu oli, on siin pool pehme savise kaldaga ja suht sogane. Ei tea kuidas ta eemalt nii ilus sinine paistab.
Jan kontrollib õli. Ja valab ca 2 l juurde. Ka minu õlitagavara on sinna masinasse läinud. Õli läheb tal kõvasti ja mingil ajal lasi tagumine amort ennast ka lõdvaks. Ei teagi kuidas meil edasi õnnestub sõita. Asfaldi peal ikka liigub, aga kruusa peal on ikka väga vaevaline.
Jani ratta õlijanuga sai ikka pulli ka parasjagu. Mingil hetkel Jan rõõmustab, et vaata, enam ei suitse. Äkki läks ise korda :). Imesid ei sünni reaalses elus. Selgus, et õli oli lihtsalt otsas:D:D:D.
Kui alguses jälgisime, et õli ei segaks teistega jne, siis lõpuks valati sisse lihtsalt seda õli mis tee äärest õnnestus osta. Ja praeguseks hetkeks on meil sõidetud alles ca 1/3 plaanitud marsruudist. Jama lugu ...

Täna jääme mingi keskmise suurusega linna taha jõe äärde laagrisse.
Enne läbi linna sõites oli jälle tee äär arbuusimüüjaid täis. Ei andnud rahu ja sõitsin tagasi arbuusi ostma.
Taevas on selge ja õhk soe. Telki ei hakka üles panema, jääme niisama rataste kõrvale magama.
Janil on kõht rikkis, jääb suht kohe magama. Kuulan ritsikate siristamist ja mõtlen omi mõtteid. Jõe äärde hambaid pesema minnes avastan, et kallas kubiseb väikestest krabidest. Täpselt sellised nagu troopikas rannas väikeseid urge kaevavad. Pull värk. Harjumatu on jões, keset maad, krabisid näha.

6 päev

Eile õhtul tarbitud märjuke on Janile andnud une mis kestab kl 11-ni.
Ärkan suht vara ja peesitan väljas päikese käes kuni Jan suvatseb üles ärgata.

Jätame perenaisega hüvasti ja asume teele. Proovime otse üle mägede Kazbeki jõuda. Nagu eelpool mainitud, on info suht vastukäiv ja pole kindel kas pääseme läbi. Jan on pessimistlik aga suudan ta siiski niipalju ära rääkida et proovime vähemalt. Kuni esimese kohani kus tsikliga läbi ei pääse. Rattaid tassima ei hakka ja varustust maha ei võta.

Tee on suht järsk ja jämeda klibuga kaetud. Mäed on hoopis teised kui Karpaadid. Karpaatides oli mägedes  igal pool savi, nätske ja libe. Siin on ainult klibu. Sõiduvõtted on ka hoopis teised. Savi sees anna gaasi ja läheb. Klibu peal järskudel tõusudel tuleb olla väga ettevaatlik. Pisut rohkem vajutad ja kohe sööb tagaratta sisse.

Kaartidel on samuti info vastuoluline. Nipalju siiski loeme välja, et Roshka külani on enam vähem sõidetav tee, sealt edasi lähevad ainult matkarajad. Üle aheliku viib 3 erinevat kuru ja keskmine, Zadzele pass pidavat olema kõige kergem, meile võibolla läbitav.

Roshka küla on väga ilusas kohas, väikese mägijõe kaldal.

Enne küla tuleb läbi jõe sõita.

Ja siin lõpebki meie teekond. Edasi on terve põllutäis kive teepeal ees ja tsiklitega edasi ei pääse.

Keerame otsa ringi ja sõidame edasi :) Ehk siis tagasi.

Laskumisel kaovad mu rattal pidurid. Päris vastik tunne, kuna laskumised on piisavalt järsud ja ainult mootoriga pidurdamisest ei piisa.
Keeran pisut pumba juurest silindri hooba peale. Tundub, et tegelikult on pidurivedelik kuumaks läinud. Vedelik on tõenäiliselt sama vana kui tsikkel ise ja vajaks vahetamist. Igatahes peale lühikest pausi jätkame laskumist ja kõik toimib. Tagasiteel proovime veel Magharoshkarist ahelikku ületada, aga kohalik mees teeääres selgitab üpris pädeva moega et me ei pääse üle. Jätkame sõitu esialgu tuttava teed mööda alla veehoidla juurde et sõita Kazbekile mööda kuulsat Gruusia sõjateed.

Kuni Gudaurini on tee super. Sile asfalt. Gudauri on Gruusia kuulsaim ja asjalikeim suusakuurort. Peale Gudaurit ca 2 km lõpeb tee ära ja üle guru läheb lihtsalt ... tolmune pinnastee, meeletuid roopaid ja auke täis. Ja sellisel teel liiguvad rekkad.
Enne guru on suur ja ilus kanjon, melle servale on ehitatud suur betoonist vaateplatvorm-paviljon

Paviljon on nii suur et sinna saab autoga sisse sõita.
Siit kuruni on veel va 1 km.

Kuru ületades on siin-seal varjulistes kohtades veel lund näha. Ühes kohas tee ääres ajab mägi mingit imelikku sodi välja. Nagu mingi soolakivi, aga pruun. Terve mäe külg on sellega kaetud.Teisel pool kuru on ilm hoopis teine. Õhk on jahedam ja kargem. Päike jäi ka teisele poole. Kuidagi teistmoodi tunne on.

Varsti peale kuru ületamist läheb tee jälle normaalseks.
Ca 20-30 km pärast jõuame Kazbeki alla väikesesse linna. Erinevatel kaartidel on see erinevalt tähistatud. Mõnel kaardil on linna nimi Kazbegi, mõnel aga Stepantsminda.
Keskväljakul tahame kohvi juua, aga linnas on ahvid voolu ära võtnud ja kohvi ei anta. Ligi astub üks mees ja uurib kas tahame öömaja. Kulame mehe ära. Räägib, et tal just üks tsiklimees tuli öömajale. Olla tulnud venemaa poolt ja vist mingi eestlane... . Me ei saanud hästi aru. Arvasime, et vana ajab mingit reklaamijuttu et meid enda külalistemajja meelitada. Siis jagasime ära et ta ei teagi veel kust me pärit oleme. Tundus huvitav ja otsustasime asja üle vaadata.
Kohale jõudes tundsin maja ees seisva tsikli ära. Kohtume Ahtoga. Õhtu venis päris pikaks. Reisusellidel on millest lobiseda.

5 päev

Hommikul uurime kohalike rajaleidjate käest võimalusi otse üle aheliku Kazbeki suunas sõita. Eriti lootust ei anta. Mõni ütleb, et nende ratastega vast saate üle, teised jälle et mitte mingil juhul.

Igatahes saame ca kl 11 liikuma. Sõidame Shatilis suunas minema. Jani ratas tossab jubedalt. Mingil hetkel jääb jälle maha ja kui tagasi sõidan, on seis päris kehva. Ratas lihtsalt suri välja ja enam ei käivitu. Ca tunni jagu nuputamist, siis klassikalisest otsast harutama. Selgus, et küünal on õli põletades nii ära tahmanud et säde lihtsalt ei tungi läbi.  Mul on üks uus tagavaraks. Ratas käivitub kohe. Liigume edasi.

Tee on hästi ilus. Mööda mäekülge, all orus kohiseb jõgi. Kuru, mille ületame, jääbki meie reisi tippmargiks. Kui õieti mäletan siis ca 2480m . /Jan parandab: Õige on 2676m/


Shatili on päris huvitav. Jube vana küla. Majad on justkui kuivalt laotud kiltkivist kindlus vms

Üle jõe sõites keerab külast välja piirivalvurite jeep ja sõidab Janile peaaegu otsa. Kuna tee on piisavalt lai ei saagi aru, mis juhtus. Tundus täiesti pahatahtlik tegevus. Kuidagi ebagruusialik. Janil igatahes meel suht mõru. Kõht on tühjaks läinud, otsime mingit võimalust einestada. Mingi kuuri all on pood, kus on õlut, tarhuni limonaadi ja mõned konservid. Muud midagi. Ja müüja on päris kuri. Veider koht see Shatili. Närime oma konservi lõpuni ja sõidame edasi Mutso poole. See pidavat ka väga lahe koht olema. Vähemalt tee sinna on küll ok.
Paar kilomeetrist Shatilist edasi teeme pissipeatuse ja leiame mingid veidrad hooned. Õigem oleks öelda kivist onnid. Esimene mõteon, et tegemist on vana piirivalvepostiga, kuna tee jookseb paralleelselt tsetseenia piiriga.

Aga onnidel ei ole uksi. Ainult üks trellitatud aken, kus on näha jälgi küünalde põletamisest. Sees on pime ja näha pole midagi.

Ilmselt on tegu hauakambritega, mis vajadusel pealt lahti võetakse. Lööme risti ette ja teeme minekut.

 Teel näeme ainult karjuseid teel.

Mutso on siis tegelikult mingi kindluse varemed mäe otsas. Sealt peaks olema väga kenad vaated. Kuna on jube palav ja need varemed on päris kõrgel mäe otsas, siis me sinna ronida ei viitsi.
Kell on üllatavalt palju. Kaardilt vaadates hindasime teekonda siia oluliselt lühemaks. Keerame otsa ringi ja sõidame tuldud teed mööda tagasi. Võis siis nagu matkajad ütlevad, keerasime otsa ringi ja sõitsime edasi:)

Õhtuks jõuame jälle samasse külalistemajja ja jääme siia ka tänaseks ööks. Plaanitud paari tunnine haak võttis terve päeva ja paagitäie kütust:). Hiljem arutleme, et natuke labaselt möödus see päev, kuna põhilistesse vaatamisväärtustesse me jalga ei tõstnudki. Shatilisse oleks võinud ikka sisse minna ...

Õnneks saab kohalikust toidupoest ka bensiini osta:)
Sööme täna saslõkki istume peremehe ja perenaisega poole ööni väljas. Peremees valab tsatsat ja on väga tore olemine. Selgub, et proua on kohaliku kooli direktor. Peremees pomiseb, et mitte ainult koolis ...
Tegelt on nad väga harmooniline paar ja nendest kohe õhkub soojust. Räägivad oma külalistemaja ärist ja arutame igasugu muid maailma asju. Tore õhtu.

4 päev

Hommikusöögi teeme täna ise. Ostame alt poest vajaliku kraami ja tuleb omlett.

Veelkord tahaks kiita seda öömaja. Selle raha eest ikka super ja pealegi meile sobivas rajoonis. Tsiklid saime ka kõrvalhoovi lükata. Võtame perenaise käest kontakti ja tagasi tulles helistame ette.

Täna on esimene päris matkapäev. Sõidame Tbilisist Batumi suunal välja. Teeäärses töökojas saan oma tagumise jalaraua vahetamiseks sobiva võtme ja jälle on üks asi korras.
Linnast väljasõidul on teeäär arbuusimüüjaid täis. Hirmus isu tuleb peale ja peatume. Uurin hinda, 50 senti kilo. Mehed uudistavad tsikleid ja ei mõista kuidas eesti meestel Gruusia numbrid saavad olla. Arbuus lõigatakse lahti ja me sööme ca 10kg arbuusi kahekesi ära. Kuhu see läks, ma ei tea:)
Saame niipalju targemaks, et arbuus kasvab idulehtede tõusmisest alates 45 päeva. Kasta on vaja palju. Peale õitsemist kulub ainult  22 päeva ja ongi valmis.

Esimene peatus ja vaatamisväärsus on Jvari klooster. See peaks olema üks vanemaid ristiusu kantse.

Edasi põrutame mägedesse. Suund on Gruusia sõjateele, enne veehoidlat pöörame paremale Shatili suunas. Seal peaks olema mäed ja üht-teist veel.

Teeääres puu all istuvad 2 vanameest, pudel nina ees. Küsime teed, nad annavad hoopis tsatsat.

Võtame lonksu ja jätkame

Veehoidla ääres on väike saslõkiputka. Peatume ja teeme paaritunnise siesta. Sööme saslõkki ja hinkaalisid, võtame pool liitrit tsatsat ka. Veehoidlas saab ka ujuda. Õhk on küll kuum, aga pole enam nii hull kui Tbilisis. Päeval läks seal temp juba +45 peale. Siin on ca 38-40.

Kell on ca 6pm, tekib väike arutelu kas jääda siiasamasse või sõita edasi. Otsustame siiski edasi liikuda. Sõidan ees, Jan pisut tagapool. Mingil hetkel märkan et Jani peeglist ei paista ja ootan. Minuni veereb lääpas sigull ja mehed teavtavad, et Janil kukkus midagi maha, korjab asju teepealt vms. Sõidan tagasi. Avanev pilt on pehmelt öeldes tragikoomiline. Ca 20m pidurdusjälge ja palju igasugu asju on teepeal laiali.

Janil on spordikott, milles kogu tema tavaar, vajunud tagant üle pakiraami ratta vahele. Kott muidugi ribadeks. Hirmsasti tahaks targutada et ma ju ütlesin et see turukott ei kõlba jne, aga hoian ennast tagasi. Ja mis seal ikka, mees saab hakkama. Kui kolu on kokku korjatud ja kuidagimoodi ära pakitud, selgub, et midagi on esimese tähiku vahel, ratas ei käi ringi.

 Lõpuks saame liikuma. Üks möödasõitja kutsub enda juurde ööbima, aga otsustame siiski veel edasi sõita..
Selline sai Jani koorem peale eelpool kirjeldatud vahejuhtumit. Täitsa lahe näeb välja:)

Täitsa korralik asfalttee on ühe koha peal ära uhutud. Mingit hoiatavat märki ega midagi. Kõrval on kuristik ca 100-120 m sügav.

Pisut peale 10pm jõuame Korsha külla. Plaanisime öö telgis veeta, aga vaatame igaks juhuks ka külalistemaja üle. Perenaine on lahke, pakub hinnaks 30GEL öö koos õhtu-ja hommikusöögiga. Jäime juba kahtlema et kas ikka tasub telki hakata püsti panema. Videvik ka ja pole veel kohtagi leidnud. Proua arvas et peame hinda kalliks ja pakkus, et öelge hind ise. Meile sobis 30GEL suurepäraselt ja jäime sinna.
Lauale toodi kohe suur vaagnatäis hinkaalisid. Mingid sakslased on samuti söögisaalis ja plaanivad ööseks jääda. Tervitan, üks noorem mees vastab selgeks õpitud venekeelse tervitusega. Miks ta küll meid venelaseks peab ..?

Ajame rattad igaks juhuks varju alla, kes teab, äkki hakkab sadama. Peale tsiklite on varju all veel värske karunahk.

3 päev

Täna loodame liikuma saada. Tegelen veel pisiasjadega nagu spidomeetri trossi puhastamise ja määrimisega jne.

Kohvrit rattale tõstes meenus, et pärvinäinud Givi topcase loksub taga ja kruusa peal tekitab see häirivat kolinat. Pealegi kuluvad kõik loksuvad asjad meeletu kiirusega. Liimin tihendisilikooniga Sprite pudelikorgid kohvri alla nuppudeks ja hiljem selgub, et töötab suurepäraselt. Tegin seda nii, et lõikasin korkidel keermega osa ära, nii et alles jäid ca 3mm kõrgused korgid. Need liimisin tihendisilikooniga kohvri alla nendele kohtadele, kus alusraamil on kummist nupukesed. Kuna korkide paksus oli just paras, et kohver kindlalt püsiks, panin kohvri kohe toorelt paigale ja nii saigi asi korda.

Asju pakkides on jälle sama teema nagu alati. Mida võtta ja mida jätta. Suurem arutelu on telgi ja priimuse osas. Priimus+gaas võtab kohvri mahust tugeva veerandi. Telk on mul tavaliselt sadula tagaosas vastu kohvrit. Otseselt ei sega aga teeb olemise kitsamaks ja tsikli kohmakamaks. Otsustan siiski mõlemad seekord kaasa võtta.
Kummiparanduskomplekte on mul nüüd 2, tagavaralohvi unustasin muidugi koju. Ja eebleid ei ole meil kummagil kaasas:). Veel on küsimus kas sellise kuumaga (38-45`C) on üldse mõtet tagi kaasa vedada. Sõidan ju nagunii põhiliselt turvisvestiga. Aga ka selle võtan kaasa.

Sadula nahk on juba mitu aastat katki. Kevadel võttis Jan sadula maha ja andis Georgile et see kusagil sadulsepa juures laseks uue naha peale tõmmata. No tõmbas ta jee. Sain samasuguse sadula tagasi, ei viitsinud keegi sadulsepa juures käia.


Liikuma saame ikka alles ca kl 3 pm. Tunnike sõitu ja Tbilisis. Sõidame kohe sinna kus eelmisel aastal ööbisime. See on kesklinnast arvates teisel pool jõge, ca 20 min jalutuskäigu kaugusel. Mõnus linnaosa. Majad on suursugused, aga mitte just parimas konditsioonis. Meenutab Kuubat. Sisehoovides on puitpitsidega rõdud, lodzad, viinamarjalehtlad jne. tänavanurgal on väike park, mitu poodi. Poes on samad müüjad ja pargis istuvad samad mehed kes eelmiselgi aastal. Kuidagi väga kodune:)

Sama korterit me ei saa, kuna seda enam ei rendita. Aga kõrval majas on avatud hostel ja otsustame selle üle vaadata. Seekord on meil vaja ainult hommikuni kusagil ära olla. Ei oleks Tbilisisse tulnudki, aga meil oli kaarte vaja ja kaardid pidime saama hommikul. Hostel on üle ootuste lahe koht. Korralik köök, eraldi toad, 2 vannituba, suur elutuba rõduga, arvuti ja internet, konditsioneer jne. Ehitatud suurest korterist külaliskorteriks. Kõrged laed teevad olemise eriti suursuguseks. Hind ainult 20GEL nägu.

Õhtul saame kokku Georgi ja Liziga ning sööme koos. Ca kl 10 kobime hostelisse. Jan limpsib all hoovis veel Georgiga pisut tsatsat, mul tervis endiselt nigel ja lähen kohe magama. Õues on õhtul kl 10 ikka veel 41`C. Naudin und konditsioneeri tekitatud 26`C tubases jaheduses.

2 päev

Ärkan vara, tervis on enam-vähem. Nohuon ja kurk valutab, aga palavik on vist alla läinud ja üldiselt tunnen ennast täitsa hästi.
Kõik alles magavad. Hakkan õli vahetama.

Pisut üldist ka.
Majapidamine on siin ikka jube laokil. Korralagedus paistab igast suumast. Kaja ümbrus ja aiaääred on igasugu sodi täis. Lillepeenraid on kunagi üritatud piirata plastpudelitega.Kõik kohad on kanasitta täis. Kassil on pojad ja üldse on kasse ja kanu suht samapalju.
Pererahvas teeb toas "remonti". See näeb välja nii, et kleebitakse järjekordne kiht tapeeti , üle juhtmete ja liistude.
Eks see kõik on mõnevõrra mõistetav, kuna peremees suri sel talvel ja perenaise õlul on nüüd kogu majapidamine.
Peremees tegeles elektroonika remondiga, proua oli kohalikus vene koolis õpetaja. Sellest aastast alates ta enam koolis töötada ei saanud, kuna mingite reformidega seoses pidi vist gruusia keelseks asi minema ja tema gruusia keele oskus ei olevat piisavalt heal tasemel. Proua ise suhtus sellesse rahulikult, mingit kibestumist tema ääles tunda ei olnud. Pigem kahetsus et õigel ajal keelt selgeks ei õppinud. Proua on vene rahvusest.

Kui ratastel suuremad hooldustööd tehtud, otsustame kohalikes mägedes väikese testisõidu teha. Kasulik kogemus. Rohuga kaetud järsul nõlval rehv eriti ei pea ja kukun. Õnneks saan rattast eemale hüpata. Kuna varustust kaasas ei ole siis on lihtsam, aga mäekülg on piisavalt järsk ja on kahekesi tükk tegemist et jälle liikuma saada. Oskused on ka muidugi roostes, aasta ju viimasest sõidust möödas.

Tagasi alla jõudes otsustame poe ees kohalikega paar õlut teha. Asi lõppes sellega, et meile tehti välja hinkaalid, saslõkid, viinad jne. Proovime omalt poolt ka midagi välja teha, aga see õnnestub osaliselt.

Meid kostitab pensionärist vanahärra, kes on siin suvitamas, kuna Tbilisis on liiga palav. Poeg on tal meremees ja võimaldab isal pisut vabamalt vanaduspäevi veeta. Olles kuulnud, et Jan on sündinud Abhaasias samas kohas kus temagi, on elukestev sõprus sõlmitud ja las viinal voolata. Papi tellib vaagna hinkaalisid, paar portsu saslõkki ja viinad. Seejärel tellime veel sama. Ja veel kord. Ja siis korra veel. Kuna on näha et vanahärra soovib ise kõik kinni maksta, lepin ettekandjaga kokku et arve tuleks vaikselt meile ja lahkele härrale öeldaks et kõik on tasutud.
Päeva lõpuks on meil vaja taat tsiklitega koju viia. Tagi oli koju jäänud ja kuigi sõitsime vaikselt, sai mu kõri õhtul järjekordse doosi külma.

Kõik lõppes kenasti ja jõudsime oma peatuspaika. Perenaine uuris kus me olime ja oli üsna solvunud et väljas sõime. Ütles et tema külalised pole siiani veel pidanud sööklasse minema sööma. Rahunes pisut kui ütlesime, et meid kostitati ja me ei saanud ära öelda:).

Maandumine Tbilisis

Georgi on meil lennujaamas vastas oma "uue" panniga. Lube tal omal ei ole, roolis on mingi hull dzhigitt. Labane küll kui tsiklitega mägedes plaanitud retk lõpeks mingi mõttetu avariiga teel lennujaamast tsiklite juurde.
See on ebameeldiv elamus. Sõbrad on heast südamest võtnud vaevaks tulla meile vastu, me isegi ei kutsunud neid. Nad uurisid ise välja lennuajad jne. No ja nüüd tahavad meid kabelisse sõidutada. Surun oma mõtted kusagile kokku ja ei ütle midagi. Luban endale, et tegelen selle teemaga edasi ja püüan enda jaoks selgeks teha, mis on õige käitumine sarnastes olukordades. Praegu on kell liiga vara ja ma ei taha kohe reisi alguses ebameeldivate asjadega pead vaevata.

Sööme Tbilisi kesklinnas hommikul kl 5 paar hinkaalit ja palume ennast Tetri Tskharosse viia.
Maal alles pererahvas magab. Õnneks ei hakka nad kohe lauda katma vaid lasevad ka meid magama.

Und jagub kl 13.30-ni. Seejärel hakkame vaikselt ratasega toimetama. Enne muidugi korralik kõhutäis:)

Rattad on väga mannetus olukorras. Päris kurb pilt.

Päev kulub vaikses tempos minul tagarehvi remontides, Janil mõlemat rehvi vahetades. Pumpa meil ei ole, ca 1 km kaugusel on rehvitöökoda. Seda vahet siis jalutamegi.

Ca nädal enne reisi algust külmetasin ja siiani annab tunda. Kurk on valus, pea paks ja väsimus kehas. Nii kustungi juba õhtul kl 8 ära ja lähen magama.

Äralend

Lõpuks ometi on käes äralennu päev. Olen seda reisi väga oodanud. Eelmisel aastal Gruusias veedetud paarist päevast jäi väga hea tunne hinge.

Pisut kurb on ka kodust lahkuda. Tegemist on ikkagi mõnevõrra ekstreemse retkega ja kodustel on tõenäoliselt raskem meid ära lasta kui meil ära minna. Luban olla korralik ja ettevaatlik jne. Ja plaaningi ise ka selline olla. Sest tegelikult ei lähe ma riskima vaid nautima. Nautima inimesi, loodust, kultuuri, veini, sööke, kehvasid mägiteid, viletsaid magamistingimusi jne.

Janil on sedakorda varustust päris palju ja ega minu kohver ka õhuke ei ole. Kuidagi saame asjad pakitud nii, et ülekaalu ei tule.
Pisike kahtlus on hinges, et mida arvatakse aku transportimisest. Seal ju happeballoonid kaasas jne.

Veelkord kalli-kalli ja aeg väravatest läbi minna.
Mulle kaasa pakitud konservid (nii armas) palutakse turvakontrollis siiski maha jätta. Õnneks jõuavad need tagasi koju külmkappi ja pärast reisi meie kõhtu:)


Lennujaamas teeme  veel kiired õlled ja juba klassikaks kujunenud tava kohaselt laseme ennast nimepidi lennukisse kutsuda:)

Lennuk on täis. Kuna keegi kardab avariiväljapääsu juures istuda, saame endale avarad kohad.

Hüvasti kodu!

Tehniline 1

Rattad meil ikka needsamad vanad rondid. Minul 92a Domikas, Janil 10a värskem Vigor.

Eelmisel aastal sai enne äratulekut tehtud pikk nimekiri asjadest, mis vaja kindlasti kaasa võtta. Nimekiri muidugi läks kaduma. Mälu järele panin mingi koorma kokku. Ehk siis:
1. korralik endurotagi
2. õli (paksem) + filter
3. ketivaha
4. pidurieebel
5. tagumine parem jalaraud
6. Spidoka tigu (haige hinnaga pisike plastvidin)
7. Soojem mag kott
8. lisaks veel üks rullmadrats (et laiutada saaks)
9. kummiparanduskomplekt (neid on seal nüüd juba 2 komplekti:))
10. ekspandrid (need kipuvad väsima, vaja aeg-ajalt uuendada)
11. CDI, täiesti tutikas. Eelmise matka valusad mälestused on ikka veel selgelt meeles, seega ei hakanud 3      aastat järjest enam riskima.
12. Tihendisilikoon (mõeldes Jan-i plaanile tsikli mootorile kapremont teha)

Pererahvale võtsime kaasa
1. Eesti juust, 1 kang
2. suitsupeekon, 2 kamakat. Ise suitsetasin. Ahjust otse lennukisse. Õnneks väga ei lõhnanud.
3. Päris korralik kogus "Vana Tallin" likööre erinevates ühikutes.

Sissejuhatus

Paar sõna sellest, kuidas see asi alguse sai .

Eelmisel aastal otsustasime Janiga, et saagu mis saab, meie kimame tsiklitega Gruusiasse ja jätame rattad sinna. Mina vist käisin selle mõtte välja ja Jan oli suht kohe nõus. Ta ju sünni poolest sealt maalt pärit ka :)

Terve kevade heietasime mõtet ja klapitasime marsruute. Hiljutine Osseetia sõda tegi elu pisut keerulisemaks ja kallimaks, aga mõte oli kindel ja ühel kenal Juunikuu päeval me asusimegi teele. Esiotsa päris pikalt juba tuttavatel radadel. Indrek saatis meid Valgeveneni. Sealt edasi jätkasime kahekesi.
Lõpuks, peale kõiki üritamisi, jäi sõelale siiski ainult teekond läbi Tyrgi.
Võtsime vabalt ja kulgesime tasapisi läbi Läti, Valgevene, Ukraina, Rumeenia, Bulgaaria, ja Türgi Gruusiasse.

Kuna teekond oli pikk ja aega ei olnud liiga palju, siis Gruusiaga eelmisel aastal eriti tutvuda ei jõudnudki. Küll aga leidsime head sõbrad, kelle kanakuudi najale tsiklid jätta järgmist hooaega ootama.