Lõpuks ometi on käes äralennu päev. Olen seda reisi väga oodanud. Eelmisel aastal Gruusias veedetud paarist päevast jäi väga hea tunne hinge.
Pisut kurb on ka kodust lahkuda. Tegemist on ikkagi mõnevõrra ekstreemse retkega ja kodustel on tõenäoliselt raskem meid ära lasta kui meil ära minna. Luban olla korralik ja ettevaatlik jne. Ja plaaningi ise ka selline olla. Sest tegelikult ei lähe ma riskima vaid nautima. Nautima inimesi, loodust, kultuuri, veini, sööke, kehvasid mägiteid, viletsaid magamistingimusi jne.
Janil on sedakorda varustust päris palju ja ega minu kohver ka õhuke ei ole. Kuidagi saame asjad pakitud nii, et ülekaalu ei tule.
Pisike kahtlus on hinges, et mida arvatakse aku transportimisest. Seal ju happeballoonid kaasas jne.
Veelkord kalli-kalli ja aeg väravatest läbi minna.
Mulle kaasa pakitud konservid (nii armas) palutakse turvakontrollis siiski maha jätta. Õnneks jõuavad need tagasi koju külmkappi ja pärast reisi meie kõhtu:)
Lennujaamas teeme veel kiired õlled ja juba klassikaks kujunenud tava kohaselt laseme ennast nimepidi lennukisse kutsuda:)
Lennuk on täis. Kuna keegi kardab avariiväljapääsu juures istuda, saame endale avarad kohad.
Hüvasti kodu!
No comments:
Post a Comment