4 päev

Hommikusöögi teeme täna ise. Ostame alt poest vajaliku kraami ja tuleb omlett.

Veelkord tahaks kiita seda öömaja. Selle raha eest ikka super ja pealegi meile sobivas rajoonis. Tsiklid saime ka kõrvalhoovi lükata. Võtame perenaise käest kontakti ja tagasi tulles helistame ette.

Täna on esimene päris matkapäev. Sõidame Tbilisist Batumi suunal välja. Teeäärses töökojas saan oma tagumise jalaraua vahetamiseks sobiva võtme ja jälle on üks asi korras.
Linnast väljasõidul on teeäär arbuusimüüjaid täis. Hirmus isu tuleb peale ja peatume. Uurin hinda, 50 senti kilo. Mehed uudistavad tsikleid ja ei mõista kuidas eesti meestel Gruusia numbrid saavad olla. Arbuus lõigatakse lahti ja me sööme ca 10kg arbuusi kahekesi ära. Kuhu see läks, ma ei tea:)
Saame niipalju targemaks, et arbuus kasvab idulehtede tõusmisest alates 45 päeva. Kasta on vaja palju. Peale õitsemist kulub ainult  22 päeva ja ongi valmis.

Esimene peatus ja vaatamisväärsus on Jvari klooster. See peaks olema üks vanemaid ristiusu kantse.

Edasi põrutame mägedesse. Suund on Gruusia sõjateele, enne veehoidlat pöörame paremale Shatili suunas. Seal peaks olema mäed ja üht-teist veel.

Teeääres puu all istuvad 2 vanameest, pudel nina ees. Küsime teed, nad annavad hoopis tsatsat.

Võtame lonksu ja jätkame

Veehoidla ääres on väike saslõkiputka. Peatume ja teeme paaritunnise siesta. Sööme saslõkki ja hinkaalisid, võtame pool liitrit tsatsat ka. Veehoidlas saab ka ujuda. Õhk on küll kuum, aga pole enam nii hull kui Tbilisis. Päeval läks seal temp juba +45 peale. Siin on ca 38-40.

Kell on ca 6pm, tekib väike arutelu kas jääda siiasamasse või sõita edasi. Otsustame siiski edasi liikuda. Sõidan ees, Jan pisut tagapool. Mingil hetkel märkan et Jani peeglist ei paista ja ootan. Minuni veereb lääpas sigull ja mehed teavtavad, et Janil kukkus midagi maha, korjab asju teepealt vms. Sõidan tagasi. Avanev pilt on pehmelt öeldes tragikoomiline. Ca 20m pidurdusjälge ja palju igasugu asju on teepeal laiali.

Janil on spordikott, milles kogu tema tavaar, vajunud tagant üle pakiraami ratta vahele. Kott muidugi ribadeks. Hirmsasti tahaks targutada et ma ju ütlesin et see turukott ei kõlba jne, aga hoian ennast tagasi. Ja mis seal ikka, mees saab hakkama. Kui kolu on kokku korjatud ja kuidagimoodi ära pakitud, selgub, et midagi on esimese tähiku vahel, ratas ei käi ringi.

 Lõpuks saame liikuma. Üks möödasõitja kutsub enda juurde ööbima, aga otsustame siiski veel edasi sõita..
Selline sai Jani koorem peale eelpool kirjeldatud vahejuhtumit. Täitsa lahe näeb välja:)

Täitsa korralik asfalttee on ühe koha peal ära uhutud. Mingit hoiatavat märki ega midagi. Kõrval on kuristik ca 100-120 m sügav.

Pisut peale 10pm jõuame Korsha külla. Plaanisime öö telgis veeta, aga vaatame igaks juhuks ka külalistemaja üle. Perenaine on lahke, pakub hinnaks 30GEL öö koos õhtu-ja hommikusöögiga. Jäime juba kahtlema et kas ikka tasub telki hakata püsti panema. Videvik ka ja pole veel kohtagi leidnud. Proua arvas et peame hinda kalliks ja pakkus, et öelge hind ise. Meile sobis 30GEL suurepäraselt ja jäime sinna.
Lauale toodi kohe suur vaagnatäis hinkaalisid. Mingid sakslased on samuti söögisaalis ja plaanivad ööseks jääda. Tervitan, üks noorem mees vastab selgeks õpitud venekeelse tervitusega. Miks ta küll meid venelaseks peab ..?

Ajame rattad igaks juhuks varju alla, kes teab, äkki hakkab sadama. Peale tsiklite on varju all veel värske karunahk.