Loodame tee ääres mingi poe leida, aga ei ole. Lõpuks astume ühte majapidamisse sisse ja küsime süüa.
Laud kaetakse ja pakutakse hatsapurit, teed, sulguni juustu ja keedetud piima. Söök läks maksma 5 lari.
Sõidame edasi. Mina ees, Jan ca 200m tagapool. Tee on suht kehvaja kiirused on väikesed.
Teeääres on kamp noori, poisse ja tüdrukuid. Mööda sõites teen tüdrukutele silma, ilma hoogu maha võtmata. Kuulen kuidas tüdrukud hakkavad itsitama ja vaatan peeglisse. Ja peeglist näen päris huvitavat pilti- üks noormees kummardab, võtab maast kivi, jookseb paar sammu hoovõtuks ja heidab mulle järgi. Kõik see toimub Jani silme ees. Olen nii üllatunud et ei oska kuidagi reageeridagi. Saan niipalju siiski aru, et silma tegemine ei olnud vist kohane. Õnneks ei laiene minu kuriteo eest vastutus Janile ja ta pääseb tervelt.
Mõne aja pärast on öine vihm tee ära uhunud ja ootame kuni "Joss" tee taastab.
Arutleme pisut juhtunu üle ja täname õnne et kergelt pääsesime. Loodetavasti saab tee enne korda kui info jõuab külasse et me lõksus oleme:)
Tegelikult pani ikka südame korraks värisema küll. Me ju ei teadnud, kas saame üldse läbi või peame tagasi keerama. Minul on vist küll ainult üks valik, pean rühkima iga hinna eest mäkke ...
Teekond Ushgulisse on üle ootuste vägev. Vahepeal kaob tee sootuks, vahel on põhjatud mülkad.ja lahtine klibu. Suuremalt jaolt tee siiski kannab ja on väga nauditav.
Ushguli on teisel pool kuru. Esimene maja on kohe kohvik-külalistemaja, kus all korrusel on ühtlasi ka mägironijate ja teiste teeliste kokkusaamispaik. Maja ees seisab korraliku varustusega GS 650 Dakar. Statiivil on päris korralik kaart:)
Pilooti pole näha, aga peremehe sõnul läks külasse pilte tegema ja peaks varsti saabuma. Uurime, kas liha on. Perenaine vastu, et meil mägedes liha küll:) . Võtame suured saslõkid.
Varsti saabub GS-i omanik, pikk ja lõbus itaallane. Jagame kogemusi ja räägime reisijuttu. Patrick on ka mees, kes armastab üksi sõita. Lahe sell. Plaanib Armeenias ära käia.
Teeme pilti (Patrick teeb, kuna ma pole ikka veel patareisid leidnud) ja jätame hüvasti. Kui veab, saan mõned pildid kunagi meilile:).
Ushguli on päris huvitav. Enamus maju on sellised keskaegsed, pisut samalaadsed nagu Shatilis. Kiltkivist laotud, meenutavad pisikesi kindlusi. Ainult et erinevalt Shatilist, siin on igal majapidamisel õuepeal torn. Samuti kivist laotud. Nagu viinaköögi korsten, ainult jämedam, neljakandiline, Katus peal. Kuna fotosid teha ei saa siis sõifdame külast läbi ja lähemalt uurima ei hakka.
Kell on veel suht vähe, liigume edasi Mestia poole. Tee on juba täitsa hea, lausa liiga hea.
Jan tähistab pisikese pruuni püramiidiga järjekordse kuru. Hakkab juba nagu traditsiooniks muutuma.
Mestia on huvitav koht. Kesklinn on korda tehtud, osaliselt veel tööd käivad. Linnasüdames käivad parajasti filmivõtted. Pisikesed poisid demonstreerivad oma ratsutamisoskust, mida võib vabalt kunstiks nimetada. Ühel terrassil kohtume varasemast juba tuttavate poola kuttidega. Nad on jõudnud ringiga suht samaks ajaks kohale kui meie otseteed mööda:). Saame neilt kodumajutuse aadressi ja paneme ennast paigale. Päris samasse kodusse ei õnnestu, aga naabrid aitavad välja.
Äärelinnas avaneb tõeline keskaegne agul. Hästi vahva. Meie majapidamises on samuti üks torn. Selle torniteema juures peatume hiljem pikemalt. Peseme endid puhtaks ja kolistame linna. Ega seal suurt teha pole, tuleme uuesti tagasi koos poolakatega meie majutuspaiga õuele peremehe pakutud tsatsat maitsma ja juttu vestma. Peremees ise ei saa pikalt oma seltskonda pakkuda, kuna eit on siin majas karmi käega ja vanamehe iga lonks on täpselt loetud.
Poolakatel on see reis tsiklitel esimene. Nad on selleks sõiduks teinud load ja ostnud tsiklid. Tulid läbi Vladikavkasi. Väidavad, et vene pool on kaukaasia rahvad veel sõbralikumad kui Gruusias. Saab näha, ehk jõuame ka kunagi sinna. Siis räägivad ühe loo, kuidas Groznõis Kadõrovi vennapoeg neid külla kutsus, aga nad löönud araks ja ei läinud. Nüüd juba kahetsesid, aga mis siin enam ...
No comments:
Post a Comment