6 päev

Eile õhtul tarbitud märjuke on Janile andnud une mis kestab kl 11-ni.
Ärkan suht vara ja peesitan väljas päikese käes kuni Jan suvatseb üles ärgata.

Jätame perenaisega hüvasti ja asume teele. Proovime otse üle mägede Kazbeki jõuda. Nagu eelpool mainitud, on info suht vastukäiv ja pole kindel kas pääseme läbi. Jan on pessimistlik aga suudan ta siiski niipalju ära rääkida et proovime vähemalt. Kuni esimese kohani kus tsikliga läbi ei pääse. Rattaid tassima ei hakka ja varustust maha ei võta.

Tee on suht järsk ja jämeda klibuga kaetud. Mäed on hoopis teised kui Karpaadid. Karpaatides oli mägedes  igal pool savi, nätske ja libe. Siin on ainult klibu. Sõiduvõtted on ka hoopis teised. Savi sees anna gaasi ja läheb. Klibu peal järskudel tõusudel tuleb olla väga ettevaatlik. Pisut rohkem vajutad ja kohe sööb tagaratta sisse.

Kaartidel on samuti info vastuoluline. Nipalju siiski loeme välja, et Roshka külani on enam vähem sõidetav tee, sealt edasi lähevad ainult matkarajad. Üle aheliku viib 3 erinevat kuru ja keskmine, Zadzele pass pidavat olema kõige kergem, meile võibolla läbitav.

Roshka küla on väga ilusas kohas, väikese mägijõe kaldal.

Enne küla tuleb läbi jõe sõita.

Ja siin lõpebki meie teekond. Edasi on terve põllutäis kive teepeal ees ja tsiklitega edasi ei pääse.

Keerame otsa ringi ja sõidame edasi :) Ehk siis tagasi.

Laskumisel kaovad mu rattal pidurid. Päris vastik tunne, kuna laskumised on piisavalt järsud ja ainult mootoriga pidurdamisest ei piisa.
Keeran pisut pumba juurest silindri hooba peale. Tundub, et tegelikult on pidurivedelik kuumaks läinud. Vedelik on tõenäiliselt sama vana kui tsikkel ise ja vajaks vahetamist. Igatahes peale lühikest pausi jätkame laskumist ja kõik toimib. Tagasiteel proovime veel Magharoshkarist ahelikku ületada, aga kohalik mees teeääres selgitab üpris pädeva moega et me ei pääse üle. Jätkame sõitu esialgu tuttava teed mööda alla veehoidla juurde et sõita Kazbekile mööda kuulsat Gruusia sõjateed.

Kuni Gudaurini on tee super. Sile asfalt. Gudauri on Gruusia kuulsaim ja asjalikeim suusakuurort. Peale Gudaurit ca 2 km lõpeb tee ära ja üle guru läheb lihtsalt ... tolmune pinnastee, meeletuid roopaid ja auke täis. Ja sellisel teel liiguvad rekkad.
Enne guru on suur ja ilus kanjon, melle servale on ehitatud suur betoonist vaateplatvorm-paviljon

Paviljon on nii suur et sinna saab autoga sisse sõita.
Siit kuruni on veel va 1 km.

Kuru ületades on siin-seal varjulistes kohtades veel lund näha. Ühes kohas tee ääres ajab mägi mingit imelikku sodi välja. Nagu mingi soolakivi, aga pruun. Terve mäe külg on sellega kaetud.Teisel pool kuru on ilm hoopis teine. Õhk on jahedam ja kargem. Päike jäi ka teisele poole. Kuidagi teistmoodi tunne on.

Varsti peale kuru ületamist läheb tee jälle normaalseks.
Ca 20-30 km pärast jõuame Kazbeki alla väikesesse linna. Erinevatel kaartidel on see erinevalt tähistatud. Mõnel kaardil on linna nimi Kazbegi, mõnel aga Stepantsminda.
Keskväljakul tahame kohvi juua, aga linnas on ahvid voolu ära võtnud ja kohvi ei anta. Ligi astub üks mees ja uurib kas tahame öömaja. Kulame mehe ära. Räägib, et tal just üks tsiklimees tuli öömajale. Olla tulnud venemaa poolt ja vist mingi eestlane... . Me ei saanud hästi aru. Arvasime, et vana ajab mingit reklaamijuttu et meid enda külalistemajja meelitada. Siis jagasime ära et ta ei teagi veel kust me pärit oleme. Tundus huvitav ja otsustasime asja üle vaadata.
Kohale jõudes tundsin maja ees seisva tsikli ära. Kohtume Ahtoga. Õhtu venis päris pikaks. Reisusellidel on millest lobiseda.