9 päev

Ärkan mingis vanas majas. Seinad ja laed on puust, kaetud erinevate sisselõigetega ja puust nikerdustega. Näha, et peen tisleri kätetöö. Voodi kõrval laual on kann külma veega ja klaas. Mäletan uduselt, et vastu hommikut juhatati meid läbi küla kusagile magama. Jan on juba üles ärganud. Astun majast välja, lootuses, et õues mälu taastub.
Õnneks on eilse võõrustaja kodu paarikümne sammu kaugusel üle tänava. Täiskasvanud on pühapäevast hoolimata tööle läinud, mamm turule. Kuus 2 korda pidi külas suurm bazaar olema, siis tehakse suurem shoping. Peretütar (13a Valeria) katab kiirelt laua. Isu ei ole, aga viisakusest pigistan midagi suhu.
Üllatav, et peale sellist olengut, selliseid koguseid veini, ei ole mingit peavalu. Isegi meeletut janu ei ole. Pisut ehk kurnatum olemine, aga see on kõik.
Hommikul oli peremees meid äratamas käinud, et enne tööle minekut hüvasti jätta. Ju mul oli siis uni nii magus, et ei pannud tähele. Jan oli tublim.
Peremehel oli meie külaskäigu ja eilse vennastumise üle nii hea meel, et kinkis sarved, millest jõime, meile. "Poisid, elu meil siin on nagu on. Ega midagi kiita ole, aga saame hakkama. Aga teie külaskäik tegi mu meele nii rõõmsaks, et ma tahan teile midagi kinkida. Teil on nagunii kõik olemas, aga ma tahan, et te mäletaksite meie eilset istumist ja ma kingin need sarved, millest eile jõime,  teile. Iga kord, kui nendest joote, tuleb teile Vitjok meelde."
See tuli südamest. Vaata et teeb silma märjaks.

Perepoeg, 12a Kirill ja peretütar, 13a Valeria on väga asjalikud ja toredad lapsed. Tüdruk on sajaga perenaine, hoolitseb meie eest. Teeb kohvi jne. Kirill on samuti mehe eest väljas. Käib igal hommikul kalal. Täna hommikul küll saaki ei ole, aga näitab külmikus ca 5-6 kg selliseid särje suuruseid, vuntsidega kalu. See on pere toidulaual väärtuslik lisa, kuna liha ei osteta. Vanaema räägib, et liha on kallis ja kuna majaehitus on pooleli siis nad ei saa seda omale lubada.
Räägime pisut lastega juttu ja siis hakkame edasi liikuma. Mõtlen, et peaks oma lapsed järgmiseks suveks siia komandeerima. Näevad maailma, suhtlevad pisut teises kultuuriruumis ja saavad ehk ka aru, et raha ei kasva vanamehe kabinetis lillepotis.
Kirjutan kontaktid üles ja järgmisel korral tuleme kindlasti Vitjoki perele külla. Pole vist vaja mainida, et just sellist Gruusiat me tahtsimegi :).

Khvantshkarast ca 10 km edasi on külm ja selge veega mägijõgi. Värskendame ennast ja teek´me juttu "TurBaza" peremehega. Parasjagu käib ehitus ja varsti avatakse kämping ja pisike restoran. Pakutakse erinevaid aktiivse puhkuse vorme, nagu terkkingut, ratsamatka, veinituure, koobaste külastust, raftingut erinevate kategooria jõgedel, alpinismi jne. Mehel on koduleht ja täitsa selge nägemus oma turismiettevõtte olevikust ja tulevikust. Veel on  tal suur karvane kõht ja pikk ja paks kuldkett :). Tõeline gruziin.

Liigume edasi. Ilm on ilus ja kuna oleme merepinnast suht kõrgel, siis ei ole ka palavus nii tappev. Tee on vähev. Kulgeb kaljude vahel, kohati järsu kalju küljel, all kuristikus vahutav mägijõgi. Vahepeal turritavad kaljud tee kohal ja on päris õudne nende alt läbi sõita. Väikesed tunnelid oleks nagu läbi kaljunukkide näritud. Ei mingit võlvi ega lage. Lihtne kirkatöö ja kõik.

Teel kohtame seltskonda pealinna noormehi, kes on tulnud väljasõidule. 4 autoga. Pakuvad mingit saia, kus sees on oapudru vms. Ära öelda ei saa. Kui nad on edasi liikunud, poetame kraami vaikselt teeäärde. No ei sobi meile see oakört.
Õhtu saabudes jõuame mingisse väikesesse linna, kus soovime süüa. Paraku on söökla kinni. Politsei on jälle platsis ja tunneb meie tegemiste vastu sügavat huvi. Kuna me ei oska vastata küsimustelea`la kuhu lähete, keda otsite jne, siis vist jätamegi pisut kahtlase mulje. Peale selle näen välja ka nagu ufo:). Kuna suhtlemine on keeruline teatavate keeleliste erinevuste tõttu, siis politsei lihtsalt sõidab meil sabas. Poe juures kohtame neidsamu noormehi kes kutsuvad meid kusagile kose juurde pikniku pidama. Jutt käib söögist-joogist, vein jne. Otsustame minna.
Lubame järgi tulla ja nad sõidavad ees minema.
Vahepeal on politseieskort vahetanud ekipaazi ja uus saatemeeskond pursib vene keelt juba oluliselt paremini. Naeratab isegi vahepeal. Püüame selgitada, et otsime mingit koske. Jälle tekib meie vahele keeleline kuristik ning sõidame mitukümmend km mööda mägikülasid, suur politseidzhiip saatmas.
Teepeal kohtame 2 poola tsiklimeest. Ühel on kohver lahti tulnud ja käib väike remont. Selgub, et kutid on proovinud sama teed mööda Ushgulisse minna mis meilgi plaanis. Paraku on teeolud suht kehvad ja peale paari kukkumist otsustasid nad tagasi keerata ja ca 500km ringiga sinna sõita. Paneme saadud info kõrva taha ja sõidame edasi.

Lõpiks leiame mingi kärestiku, kus üks seltskond juba ees pidutseb. Need ei ole küll meile tuttavad noormehed, aga suurt vahet polegi ju.
Mõningase jutuajamise järel otsustame siiski edasi liikuda. Kosk pole midagi erilist ja seltskond on staadiumis, milleni jõudmine nõuaks tugevat spurti. Selleks me aga peale eilset veel valmis ei ole.

Sõidame tagasi linnakesse, kus politsei meid välja eskortis. Esimesel ristmikul saame jälle saateauto ja meid viiakse ainsa lahti oleva puhveti juurde. Saame keedetud viinereid ja lavassi.

Kõrvalolevast hoonest kostab valju muusikat. Tekib uudishimu:) Selgub, et 2h pärast algab seal pulm. Arutleme Janiga erinevaid võimalusi kuidas ennast sinna kontvõõraks möllida.
Siinkohal üks hüpoteetiline võimalus:

Hoone ees on suur plats. Ootame, kuni pulmarong sinna jõuab, passime sobilikku momenti ja läheme noorpaarile õnne soovima. Eelnevalt pargime oma tsiklid nii, et need kenasti noorpaarile silma jääksid. Meil on kaasas üksjagu Vana Tallinna pudeleid ja üks selline sobiks peigmehele pihku suruda küll. Olles juba pisut gruusia elu-oluga kursis, oleme üsna kindlad, et meid seejärel pidusse kutsutakse.

Paraku ei ole meil piisavalt kannatust paar tundi oodata ja jätkame teekonda Ushguli ja Mestia suunas.
Teepeal kohtume huvitava seltskonnaga. 6 skauti Slovakkiast. Mingi vana sedaaniga. Auto on raskes lastis ja tugevalt üle koormatud. Skaudid ise on karvased ja lõbusad. On kuu aega vabatahtlikena Gruusias olnud ja nüüd paar vaba päeva vaja mägedes laiaks lüüa, enne kui koju sõidavad. Sõidavad samas suunas. Kuna saadud info järgi nad sellise transaga Ushgulini ei pääse, otsustavad sõita nii kaugele mäkke kui saab.

Mägedes on öömajaga keeruline. On juba täitsa pime, aga sobilikku laagripaika ei ole näha ja vihma ka sajab. Otsustame külast öömaja küsida. Keset küla on valgustatud palliplats ja sinna suundumegi.
Selleks ajaks jõuavad ka skaudis meile järgi ning soovivad samuti öömaja.
Situatsioon paneb külanaistel kõrvad liikuma. Tavapärane Gruuzia külalislahkus tundub siin mitte töötavat. Tehakse hinnapakkumisi, aktiivi moodustavad erinevas vanuses eided. Meestel tundub häbi olevat, aga siin on justkui võim naiste käes.
Tegelikult ei küsita suurt raha, aga ootused olid meil teised ja asi kiskus juba imelikuks. Kuna meil oli vajalik varustus omal olemas, siis eriti vahet ei olnud kus magame.
Lõpuks leidus külas mees, kes oli nõus meid kõiki, 6 skauti ja mina Janiga, enda juures majutama. Kell oli kaubeldes juba päris palju saanud ja tahtsime magada. Aga Gruusias ei käi asjad nii. Kui külla tulid, tuleb külalise roll välja mängida.

Mees on üksik, aga majas on ema ja 2 vennatütart. Need siis katavad laua ja läheb jälle. Seekord on vein kehvem, aga sarved selle eest .... ca 1,5l. Sarvede täitmine käib nii, et vein valatakse kannust klaasi, siis klaasist sarve. Ühte sarve mahtus 6 vana veneaegse klaasi jagu veini. Ja nagu ikka, sarve suult ei tõsteta enne kui see tühi on. Blääd, see oli karm. Skautidel olid silmad 5cm pealuust väljas, aga ju neil oli hirm ka suur ja sisse nad selle veini pigistasid. Igaüks ühe. Siis sai neil jaks otsa. Meil Janiga tuli ikka mitu ringi enne teha, kui ka kõrisõlmes loksuma hakkas ja enam lihtsalt ei mahtunud.

Öösel ärkasin mingi solina peale üles. Mahasime kaheksakesi ühes suures ruumis. Üks skaut oli liiga vara vist pikali visanud ja sarvetäis veini koos päevase menüüga voolas üle ääre põrandale. Viisakas poiss koristas kohe põranda ära ja magasime edasi.