Täna oli siis esimene öö kus meil läks vaja madratsit ja magamiskotti. Telki ja priimust pole veel vaja läinud. Järjest rohkem hakkab tunduma et neid ei lähegi vaja.
Hommikuks sööme arbuusi ja asume teele. Õli on vaja linnast osta, kuna Jani ratta mootor jälle ei suitse.
Nüüd on meil suund Ambrolauri peale. Teeääres müüakse külade kaupa igasugu kraami. Kõigepealt on nn leivaküla. Siis tuleb võrkkiigeküla. Siis savipotiküla. Siis mingi muu küla jne.
Kuna Jan sõidab tasailukesti ja ma olen pisut kärsitum, siis sõidan mingi maa ees ära ja ootan teda kusagil järgi. Ja nii juhtubki et põrutan õigest teeotsast mööda ja jõuan peaaegu Kutaisisse. Sinna me ei pidanud veel minema. Proovin teeäärest väiksemaid teid mööda lõigata ja täitsa juhuslikult jõuangi õigele teele. Bussipeatuses mängivad mehed doominot. Küsin Jani kohta, olla ca 10 min tagasi mööda sõitnud. Lahe kui tsikkel on nii eriline nähtus et kõik panevad tähele kui see mööda sõidab:)
Tee ääres on veehoidla. otsin silmadega kohta kus ennast värskendada. Leiangi ja keeran tee pealt maha. Vee ääres leian eest Jani kes on samuti mõelnud.
Edasi sõites tuleb veel üks veehoidla ja see on hoopis parem ujumiseks. Liivase põhjaga, selge veega ja ilusa kaldaga. Ujumiseks super.
Ambrolaurisse jõudes selgub, et see on täiesti mõttetu koht. Kuigi siin on kiidetud veinipiirkond, ei õnnestu Ambrolaurist kohalikku veini osta. Pole ka sellist meeldivat puhvetit kus jalga puhata. Politsei peab vajalikuks uurida kuhu me läheme. Noh, et probleeme ei tuleks. Kui saab aru et oleme eestist, siis võtab pisut vabamalt.
Liigume edasi Khvantshkara küla poole. Sellenimelist veini on tudengipõlves palju joodud ja siin kuuldavasti tehakse erilist, "musta veini". Tahame selle kindlasti ära proovida.
Teeme saslõkiputkas peatuse ja sööme. Peremees pakub veini ka. See pole küll must vein ja me pole ka kumbki veinispetsialistid, aga maitseb hästi ja laseme juurde valada. Täitsa tiira-taara kui lõpuks minema saame. Sõidame hästi vaikselt, kuna koorikuid ei viitsi enam selga panna. Järgmises külas on teepeal punt inimesi ja pakutakse veini. Võtame lahkelt vastu mis pakutakse. Jutt jookseb ja öeldakse tooste. Vahepeal tuuakse soojasid hatsapurisid sakuskaks.
Üks tsikkel sõidab veel mööda ja viipame peatuma. Paar Austriast, suure LC 8-ga. Tõsise varustusega ratas. Suured kohvrid ja suur paak jne. Alkoholi nad ei tarbi aga muidu on tore vestelda. Spetsiaalselt nende tarvis otsitakse välja kohaliku kooli saksa keele õpetaja ja jutt jagub kauemaks.
Üks ziguliga saabunud mees teeb ettepaneku tema juurde minna. Kell juba õhtus ja oleme nõus.
Mehe nimi on Vitjok. Tegelikult on nimi midagi keerulisemat, aga Vitjok on ka meile suupärane.
Sinna jõudes hakkasid asjad kiirelt liikuma. Lauake kattis ennast imekiiresti laste ja vanaema abiga. Kusagilt toodi veini ja värav aina kriiksus kui sõbrad saabusid. Ja läks võtmiseks. Alguses 3 tiiru tsatsat. Seejärel klaasidest veini. Toostid läksid aina vägevamaks ja pikemaks. Vahepeal võeti üles mitmehäälne Gruusia laul ja esitati mingeid hitte. Mehed võtavad asja tõsiselt. Kui nendel laul lauldud, oodatakse meilt midagi samaväärset vastu. Näod uhkel muigel, et mis teil vastu panna on.
Peame veidi aru. Jan on laulukooripoiss ja ma natuke ka pean viisi. Otsustame esitada omalt poolt laulu "Enne veel kui tõuseb päikene". Laulu valik on tõenäoliselt tingitud eelnevast vestlusteemast, kus tuli jutuks venemaa, hiljutine osseetia sõda, vabadus, võidetud ja kaotatud sõjad läbi ajaloo jne. Valgustasime mägede poegadele meie Vabadussõda ja võitu suure Venemaa üle. Kusagilt on meelde jäänud et eelpool nimetatud laul oli lemmikuks Kuperjanovile.
http://www.youtube.com/watch?v=RGe1C1YWbk8
Veini on juba päris mitu sarvetäit sisse kallatud. Meeleolu on ülev. Jan loeb mulle sõnad peale et rõhu paneme viisipidamisele, mitte volumele. Võtame hääle üles ja läheb käima. Meloodia on tempokas ja grusiinid kuulavad vaikselt. Ei teagi kummad rohkem naudivad, kas meie esitamist või nemad esitust. Igatahes kui oleme viimase salmini jõudnud ja tulevad sõnad : käi perse uhke ratsamees ... , tõuseme püsti. See tuli nii loomulikult, tõusime mõlemad samal ajal. Justkui ei oleks istuvas asendis laul piisavalt vabalt suutnud meist välja voolata. Grusiinid tõusid samuti, pühad näod ees, haarasid sonid pihku ja kuulasid ainiti.
Aplaus oli vägev. Nagu oleks laulupeol esinenud vms. Uuriti kas see on hümn või mis. Pidime ka tõlkima.
Pisut veinijoomisest. Kui ma ennast peaksin kordama ja sellest juba eelpool juttu on olnud, siis andke andeks.
Klassikaline veinijoomine toimub Gruusias nii, et istutakse lauas. Kõlbab ka puu alla rohule laotatud lina kuhu on laud kaetud. Ei jooda kusagil kännu otsas lihtsalt tiksudes. Laud on alati rikkalikult kaetud. Erinevates piirkondades on erinev, kes lauas istub. Mägedes reeglina naised koos meestega lauas ei istu. Samas Kahheetias istusid lauas terved pered. Tundus, et see sõltub üritusest ja ehk ka inimeste haritusest ning üldisest elatustasemest.
Lauas on tähtsaim mees "damada". Tema on see, kes juhib olengut. Ta on hea kõnemees ja tavaliselt kannab ka keskmisest rohkem. Keegi ei tõsta klaasi enne, kui damada on öelnud toosti. On palju klassikalisi tooste, a`la esivanemate, riigi, usu, kiriku, presidendi, laste jne terviseks. Toost on kõne, mitte lühike lause. Kui damada on toosti öelnud, võivad teised seda täiendada, lisades omalt poolt seda, mis tundub oluline ja mahub teemasse. Toosti lõpus laiendatakse head soovid, n. ... ja kõikide teiste esivanemate terviseks, kes teid on ilmale toonud ja tublideks meesteks kasvatanud jne.
Osades piirkondades tehakse esimesed 3 ringi tsatsaga, edasi juuakse veini. Tavalisemate istumiste käigus juuakse klaasidest, erilisematel puhkudel tuuakse välja sarved.
Müüt, et tuleb põhjani juua, vastab tõele osaliselt. Kui jood klaasist, ei ole põhjani joomise nõue absoluutne. Võtad palju jõuad. Kui valatakse välja uus ring, valatakse kõigile. Kui mõni klaas on veel täis, lisatakse kasvõi piisk, aga kedagi ei jäeta vahele. Kui juuakse sarvedest, ei ole mingit viilimist. Sarved juuakse põhjani ja keeratakse demonstratiivselt laua kohal tagurpidi. Seejärel kostub lauast tunnustavat pominat. Meie kogemuste põhjal on sarvesid alati 2 ja sarvedest juuakse nö paaris. Jututeemadega minnakse edasi, kui kogu seltskond on ringi ära joonud. Kui seltskonnas on paaritu arv osalisi, joob damada viimase kaaslasega koos. Keegi ei jää üksi. Huvitav, kuidas on lugu pulmade jne suuremate jootude puhul? Ju siis ikka külapealt suurem kogus sarvi leitakse:).
Kui seltskond on kokku tulnud väga erilise sündmuse puhul või kui valitseb eriliselt ülev meeleolu, juuakse nii, et sarve hoidev käsi on joomise ajal kaaslase küünarnuki tagant läbi. Meil tuntakse seda sinasõpruse joomisena. See lisab toimingule pühalikkust ja vennastumine on sügavam ja emotsionaalsem.
Vahepeal vaatavad võõrustajad käsivarre siseküljelt, kas veenid on juba pundunud või võib veel juua. Meie puhul oli veel ok. Aga näos on tunda õhetust ja kõrvus kumisevad omaenda südamelöögid.
Mustast veinist
Mustaks veiniks nimetatakse erilist sorti, mis väidetavalt kasvab ainult siin piirkonnas. See meenutab maitselt pisut arooniat ja teeb samamoodi suu kuivaks. Ja tõstab vererõhku.
Naturaalveini hind algab 100$/l. Naturaalvein on see, mida tehakse puhtast viinamarjamahlast.
Kui mahl on purustatud marjade pealt ära nõrutatud, siis lisatakse vett ja suhkurt ja saadakse veel teine tegu. See on oluliselt odavam, aga ikka veel päris kallis.
Vitjok kirjeldas värvikalt, kuidas neid marju korjatakse. Iga üksik mari leiab tee korvi ja hoolega jälgitakse, et ükski väärtuslik mammu maha ei pudeneks.
Meie võõrustamine jätkub paljude laulude, musta veini ja erinevate huvitavate teemade üle arutlemisega pea hommikuni.
No comments:
Post a Comment