2 päev

Ärkan vara, tervis on enam-vähem. Nohuon ja kurk valutab, aga palavik on vist alla läinud ja üldiselt tunnen ennast täitsa hästi.
Kõik alles magavad. Hakkan õli vahetama.

Pisut üldist ka.
Majapidamine on siin ikka jube laokil. Korralagedus paistab igast suumast. Kaja ümbrus ja aiaääred on igasugu sodi täis. Lillepeenraid on kunagi üritatud piirata plastpudelitega.Kõik kohad on kanasitta täis. Kassil on pojad ja üldse on kasse ja kanu suht samapalju.
Pererahvas teeb toas "remonti". See näeb välja nii, et kleebitakse järjekordne kiht tapeeti , üle juhtmete ja liistude.
Eks see kõik on mõnevõrra mõistetav, kuna peremees suri sel talvel ja perenaise õlul on nüüd kogu majapidamine.
Peremees tegeles elektroonika remondiga, proua oli kohalikus vene koolis õpetaja. Sellest aastast alates ta enam koolis töötada ei saanud, kuna mingite reformidega seoses pidi vist gruusia keelseks asi minema ja tema gruusia keele oskus ei olevat piisavalt heal tasemel. Proua ise suhtus sellesse rahulikult, mingit kibestumist tema ääles tunda ei olnud. Pigem kahetsus et õigel ajal keelt selgeks ei õppinud. Proua on vene rahvusest.

Kui ratastel suuremad hooldustööd tehtud, otsustame kohalikes mägedes väikese testisõidu teha. Kasulik kogemus. Rohuga kaetud järsul nõlval rehv eriti ei pea ja kukun. Õnneks saan rattast eemale hüpata. Kuna varustust kaasas ei ole siis on lihtsam, aga mäekülg on piisavalt järsk ja on kahekesi tükk tegemist et jälle liikuma saada. Oskused on ka muidugi roostes, aasta ju viimasest sõidust möödas.

Tagasi alla jõudes otsustame poe ees kohalikega paar õlut teha. Asi lõppes sellega, et meile tehti välja hinkaalid, saslõkid, viinad jne. Proovime omalt poolt ka midagi välja teha, aga see õnnestub osaliselt.

Meid kostitab pensionärist vanahärra, kes on siin suvitamas, kuna Tbilisis on liiga palav. Poeg on tal meremees ja võimaldab isal pisut vabamalt vanaduspäevi veeta. Olles kuulnud, et Jan on sündinud Abhaasias samas kohas kus temagi, on elukestev sõprus sõlmitud ja las viinal voolata. Papi tellib vaagna hinkaalisid, paar portsu saslõkki ja viinad. Seejärel tellime veel sama. Ja veel kord. Ja siis korra veel. Kuna on näha et vanahärra soovib ise kõik kinni maksta, lepin ettekandjaga kokku et arve tuleks vaikselt meile ja lahkele härrale öeldaks et kõik on tasutud.
Päeva lõpuks on meil vaja taat tsiklitega koju viia. Tagi oli koju jäänud ja kuigi sõitsime vaikselt, sai mu kõri õhtul järjekordse doosi külma.

Kõik lõppes kenasti ja jõudsime oma peatuspaika. Perenaine uuris kus me olime ja oli üsna solvunud et väljas sõime. Ütles et tema külalised pole siiani veel pidanud sööklasse minema sööma. Rahunes pisut kui ütlesime, et meid kostitati ja me ei saanud ära öelda:).