Õnneks ei ole me väga hullusti hiljaks jäänud. Ronime torni.
See polegi väga lihtne. Kipakad redelid ja kitsad luugid teevad ronimise suht keeruliseks. Pildil on toast tornijalga ronimine. Tornis sees on pm nagu korstnas. Tahmane väga ei ole (pisut ikka on ka), aga kõik on nii, nagu viimasest kasutamisest jäi.
Tornil on sees 3 korrust, iga korrus ca 10m2 ja nurgas ava, kust sisse ronida. Viimane korrus on kohe katuse all. Müüri üleval servas, otse katuse all on kitsad avad, tõenäoliselt vibude, odade ja kivide kasutamise eesmärgil.
Jutt käib juurde selline: Kui vaenlane tuli, varjusid noored, tegijad mehed üles torni. Vanu, lapsi ja naisi vaenlane ei torkinud. Tõmbasid redeli üles ja siis passisid, kuni vaenlasel sai isu täis ja ära läks.
Torn oli tugevamatel ja jõukamatel peredel. Ja vaenlane võis vabalt ka naaber olla. Väidetavalt kiusati üksteist maa, loomade jne pärast. Ju seal ikka naised ka mängus olid. Ei tahaks uskuda et ussisugu asjasse ei olnud segatud ... :)
Katus on uus tehtud ja luugist avaneb väga hea vaade Mestiale.
Vana eluhoone on isegi huvitavam. Suures ruumis on loomade sulud ja aedikud, tulease koos pinkide ja pajaga. Inimeste magamisasemed asetsevad loomasulgude kohal. Kõik väga hästi säilinud. Kogu sisustus on puidust, näha, et meistri töö. Sigade-lammaste aedik on lihtsam, lehmadel on igal oma boks pikas reas. Eraldi aedik on nö kohe tarvitamiseks mõeldud loomadele :)
Huvitav on. Tasus varem ärgata küll.
Väike ülevaade ka öömajast.
Tegemist on, nagu eelnevast jutust juba võib aru saada, väga vana talukohaga. Nii vist võib öelda. Majapidamine on piiratud kivist hoonetega, mis moodustavad suhteliselt avara sisehoovi. Hoonete vahel on kõrge kivimüür. Sisse pääseb läbi suurte väravate, mis ööseks lukustatakse. Pm täitsa korralik kindlus. Selliseid on siin kümneid. Konkreetne majapidamine on selle perekonna käes olnud selle ehitamisest alates, ehk siis ca 1500 aastat. Vabandage, kui mõnesaja aastaga eksin:)
Viimasel ajal on turism siin piirkonnas hakanud arenema ja enamus avaramat kinnisvara omavaid peresid pakuvad kodumajutust. Nii ka meie pererahvas. Elumaja II korrusel on 4 numbrituba. Hoovis on tualetid ja dushiruumid selleks eraldi ehitatud hoones. Midagi sellist nagu meie maal kämpingutes. Hoovi müüri äärde on ehitatud veel üks uus hoone, millesse tulevad samuti toad turistidele või muidu ränduritele-mägironijatele.
Peremehe kontakt: Surab, tel 599 577640. Võib julgesti helistada ja öömaja küsida. Ta tegutseb ka giidina mägedes jne.
Kuna pesu alles kuivab, läheme jalutame hommikuvalguses väikese tiiru linnas.
Tohutu renoveerimine käib. Korrastatakse tänavaid ja majade fassaade. Keset linna on tehtud kena park.
Jooksvalt koristamisega ei taheta vist ehituse hoogu maha võtta. Kõik kohad on ehitussodi täis. Juba uue sillutise saanud tänavaid katab paks tolmukiht. Kui mõni auto mööda sõidab, mattud kohe paksu tolmu sisse. Hommikune dushi all käimine on tühja läinud:)
Teeme ühe õlle ja siis hakkame liikuma ca kl 13.00.
Teekond mestiast alla lauskmaale on lihtsalt super. Tee kulgeb jälle kaljude vahel, kõrval sügavad kuristikud. Mõningase sõidu järel teeme peatuse teeäärses saslõkiputkas. Ja sööme saslõkki:) Pagana hea on see siin. Uurime perenaise käest, mis moodi seda tehakse. Selgub, et asi on lihtsamast lihtsam. Liha, sool, pipar ja sibul. Kõik. Liha peab olema värske ja noore looma oma. Kogu kunst. Ei mingeid marinaade jne.
Jutt läheb kohalike tavade peale. Meile ei anna ikka rahu see tornide teema. Et millest siis ikka tekkisid sel vanal ajal need tülid, mille pärast iga pere endale kindluse pidi ehitama jne. Tasapisi veereb jutt mehelemineku ja naisevõtu peale.
Perenaine kiidab Svaneti (See on piirkond mille keskuseks ongi Mestia. Suht remote olnud läbi ajaloo. ) tüdrukuid. Pidavat olema tublid ja korralikud, mitte sellised nagu Kutaisis või Tbilisis:)
Üldine tava olevat selline, et kui tydruk tahab õppida, siis meheleminekuga kiiret ei ole. Aga kui õppida ei viitsi, siis suht varakult mehele ja asi ants. Esinevat nii vanemate poolt paari panemist kui ka noorte endi algatusel paari minekut. Siinjuures tuleb siiski alati vanematelt luba küsida. Kui põhimõtteline luba on olemas, siis läheb poiss pruudi peresse 2 nädalaks nö prooviajale. Kui sobib, tuleb pulm, kui ei, siis ... . No siis on vist neid torne vaja. Sellest eriti ei räägitud :)
Kui naine juhtub libastuma, siis on jutt lühike. Litsi naist parandab ainult tinaplönn või laia teraga mõõk. Aga ka meeste puhul pole litutamine ühiskondlikult aktsepteeritav. Proovisime teada saada, millal viimati mõni selline juhus asel leidis, aga see jäigi teada saamata. Nagu hakkas juba tulema, aga ikka veeretati jutt mujale ja sinna see jäi. Nii me siis ei saanudki teada, millal viimati mõni torn oma algset funktsiooni täita sai.
Meie teekond viib otse lõunasse, seega sõidame otse päikese suunas. Teel on arvukalt väikesi käsitsi raiutud tunneleid, kus puudub igasugune valgustus. Ereda päikese käedt tunnelisse sukeldudes pole mitte halligi näha. Sõita tuleb täiesti umbes, tunde järgi. Nii näiteks oleksin kahel korral lehmadele otsa sõitnud, kes keskpäeval on tunnelisse jahedust otsima tulnud.
Juhtus ka väike õnnetus, mis väga napilt oleks võinud ka suur õnnetus olla. Järjekordselt tunnelisse sõites ei ole midagi näha. Igaks juhuks hoian tunneli keskele, kuna servades turritavad kaljunukid jne. Mõni lehm ka. Eespool on teise otsa kuma näha. Tunneli põhi on loike täis ja laest tilgub vett juurde. Koraga kaob tee alt ära, vaevu jään püsti. Ühe loigu all on suur auk, ehk nii 50sm sügav. Proovin saapaga, põhja kätte ei saa. Ime, et püsti jäin. Sõidan valguse kätte ja uurin võimalikud vigastused üle. Õnneks ei ole midagi hullu.Kohver on kinni , rehv terve. Ainult esiamordi porikumm on rebenenud ja üleval servas voltis. Sõidan tvaikselt tagasi tunneli teise otsa et Jani hoiatada. Tal esiratas väiksem, tsikkel madala. Ei pruugi nii hästi minna kui mul.
Jani oodates avastan, et päris puhtalt siiski ei pääsenud. Nimelt olen parempoolse peegli võrra vaesem. Lähen seda otsima ja loomulikult on ainus vahepeal möödunud auto selle laiaks sõitnud. Tuleb järgmiseks aastaks uus muretseda. Peegel kinnitub esipiduri pumba külge. Just sealt on tükk ära murdunud. Ehk siis uus peegel ja ka piduripump.
Teeääres, juba pisut allpool, on palju mesinikke oma treileritega, kus tarud peal. Elavadki seal ja müüvad möödujatele mett.
Ühe kurvi tagant paistab huvitav pilt. Mägedest alla voolav oja moodustab ca 20 m kõrgusel väikese basseini, kus mehed sees mulistavad ja meid ka ujuma viipavad. Läheme üles ja värskendame ennast. Basseini langeb väikesest kosest meeldivalt jahe vesi. Saab kaljuõnaruses lösakile visata ja lasta langeval veel ennast masseerida. Mõnus. Mehed pakuvad arbuusi ja õlut. Chill...
Õhtuks jõuame Kutaisisse. Siin on Janil eelmistest käikudest sõber. Arvake ära mis ta nimi on? Õige, Georgi:)
Ega ma väga ei tahtnud minna, aga Jan tundis, et see käik on vajalik ja läksime. Tegelt oli tore. Tsiklid pesti survepesuritega puhtaks ja pandi ööseks garaazhi luku taha. Saime dushi all käia ja pakuti süüa. Naised ootasid, kuni mehed kõhud täis sõid. Siis toodi peremehele tuhatoos ja sigaretid :) Kord ikka majas :D
Sõpru sigines juurde. Keerati pläru ja pakuti veini. Jutt veereb jälle kohalikele tavadele, pulmadele, matustele jne. Pulmas ja matustel on vähemalt 500 inimest. Kuidas see võimalik on sellise elatustaseme juures ..? Selgub, et matustele tulles annab iga kutsutud pere ühiskassasse mingi summa. Niipalju kui tal on õimalik võii tundub mõistlik. Kui oled kutse saanud, ei ole varianti et jätad tulemata. Sinuga on arvestatud, sinu perele on lauas koht ja sind oodatakse. Tulemata jätmine oleks solvang. Kõik annetused paneb keegi lähedastest kirja, nii et iga pere annetus on üles tähendatud. Georgi näitas oma isa matuste vihikut. Matuselisi oli ca 170 peret.
Kui nüüd tuleb minna kellegi teise matustele, vaadatakse vihikust järgi, mis summaga see pere eelmisel korral toetas ja püütakse võimaluse korral vähemalt samaväärse panusega aidata.
Pulmadega on suht sama valem, aga siis ei vaadata nii väga eelmisi annetusi, lihtsalt toetatakse nii palju kui võimalik.
Georgi kinnitab, et kõik need inimesed on tema lähedased, kellega ta pidevalt läbi käib ja suhtleb. Nö viisakusest kutsutuid nende seas ei ole. Omavahel tihe läbikäimine on siin ikka ülioluline. Vitjoki ema rääkis, kuidas üks grusiin nende tutvusringkonnast oli saksamaale kolinud. Ja ei suutnud kuidagi aru saada, et seal ei käida omavahel läbi niimoodi. Paaril korral oli kutsutud politsei, kui neil sugulased külla tulid. Lõpuks oli mees enesetapu teinud. Nii karm.
Georgi keelitab meid kauemaks jääma. Adzhaarias, Bakhmaros (mägedes) pidavat 9 augustil suured pidustused toimuma. Tegemist on igaaastase sündmusega, milleks valmistutakse mitu nädalat. Toimuvad ratsutamisvõistlused, veristatakse sigu ja lambaid jne. Pidu kestab päevi. Midagi meie jaanipäeva taolist.
See oleks kindlasti väärt külastamist, aga meie plaanid on selleks korraks tehtud. Ehk järgmisel aastal.
No comments:
Post a Comment