Kokkuvõtted

Õnnelikult kodus.

Spidoka algnäit:    43 940 km
Spidoka lõppnäit  46 053 km
Läbitud:                  2113km

Harjumatult väike läbisõit. Kui lennukilomeetrid ka juurde lisada, saaks tavapärase matka jagu kokku:)

Tegelikult ongi normaalne, et päevas sõidad 150-250 km. Jääb aega chillida ja elu-oluga tutvuda. Just nii meil seekord oligi.

Tavaline motomatk näeb ju eesti tsiklistidel nii välja, et kõigepealt sõidad 2-3 päeva juba pähekulunud teid mööda transiiti, siis saab alles matkama hakata. No ja tagasi sama teema. Aeg kulub, raha kulub, suht mõttetu. Aga mis teha.

Meie otsus eelmisel aastal tsiklid Gruusiasse jätta tasus kuhjaga ära. Puhkus oli super ja kogu aeg kulus  100-ga nautimisele. Ja pappi hoidsime ka hulga kokku.

Eelmisel aastal kulus transiidile ca 450€ (puhtalt 1 tsikli kütus). Lisaks 2 õlivahetusvälpa, rehvid, kett, piduriklotsid jne.

Sel aastal maksime Tln->Tblisi->Tln  lennu eest 220€ näkku. Kokkuhoid nii ajas kui ka rahas.
Kohapealsed kulud kütusele, söögile, joogile ja öömajale minul ca 500€. Sh ka sadula ja geneka remont.
Lisanduvad muidugi tsikli hooldamiseks kaasa veetud tavaar, nagu jalaraud, õlid-filtrid, spidoka tigu, uus CDI,  uus tagi, uued kindad jne. Aga see pole nii otsene kulu.

Oluline aspekt on see, et tsiklite hoiustamine ei ole meile siiani rahalisi väljaminekuid kaasa toonud.

Gruusia kohta üldisemalt jagub ainult kiidusõnu. Kõik oli super! Lahked inimesed kohapeal, huvitavad tutvused teiste ränduritega, ülikõvad teed enduromatkajatele. Hinnatase meeldivalt madal.

Kõrvataha võiks panna järgmist:

1. Tsikli jaoks ei leia Gruusiast kohapealt mitte midagi. Isegi mitte õli.
2. Mägilastega suhtlemisel tuleks olla vähemalt esialgu üsna konservatiivne. Eurooplase jaoks hämmastavad asjad võivad mägilase katuse sõitma panna. Üldiselt on nad siiski täitsa ok.
3. Kuigi tegemist on endise liiduvabariigiga, ei pruugi Gruusias igal pool vene keelega vabalt hakkama saada. Samas leidub ikka kusagil keegi, kes tunneb kedagi, kes pursib vene keelt.
4. Inimesi võib seal usaldada.
5. Vastukäiv info teede läbitavuse kohta on tingitud mitmest asjaolust. Näiteks ei kujuta kohalik inimene ette, milline tee on läbitav matkavarustuses endurorattale. Samuti mõjutab mägedes teede läbitavust ilmastik. Tavaline on olukord a`la eileolienameiole :)
6. Telki pole vaja, kui käia sellisel aastaajal nagu meie. Muidugi oleks saanud telkida soovi korral, aga öömaja saab igal pool ja vabas õhus on ka võimalik magada kõikjal.
7. Priimust jm ise söögi valmistamiseks vajalikku pole kindlasti vaja kaasa vedada. Samale järeldusele oli ka Ahto jõudnud Kesk-Aasias.

17 päev

Ärkame kl 2 üles ja kobime alla. Jan on õhtul ühe taksojuhiga diili teinud ja see juba ootab all. Jõuame kenasti lennujaama.
Check inn-i järjekorras teeme juba vaikselt esimesi kokkuvõtteid. Avaldan arvamust, et lõpuks on reis ja seiklused selleks korraks lõppenud. Jan on tagasihoidlikum, veel ei ole me kodus:)

Jõuame leti äärde ja saan kenasti pardakaardi kätte. Kohver mahtus täpselt kaalu. Igaks juhuks lasin enne korralikult ära kiletada ka, kuna kevadisel Tbilisi lennul oli Janil kotist igasugu vajalikku kraami julmalt pihta pandud.

Astub Jan leti äärde ja venitab samuti korralikult kiletatud koti lindile. Teenindaja hakkav vorrmistama, vaatab siis kaalu...
"Teie bagas on liiga raske!". Jan võtab külma näoga taskust taalapaki ja ütleb vastu: " Ma tean. Ma maksan 80€ juurde". "Te ei saa aru, see kott on liiiiga raske"! See, et Estonian Airi kodulehel oli kirjas nii ja naa ei huvita eriti kedagi. Kott tohib kaaluda max 36kg vms, mitte rohkem. "Jagage see kaheks, pakkige ümber" soovitab teenindaja. Selgitame et see ei ole võimalik. Me ei saa ju mootorit pooleks saagida.
Meil palutakse oodata. Teenindaja kaob kusagile ära. Natukese aja pärast naaseb ja tundub, et asi on lahendatud. Jan maksab kassasse oma 80€ ja kott kaob musta lindi peal tagumistesse saalidesse. Jääb vaid loota et see transameestel maha ei kuku.

Teeme veel öised burksid ja ongi aeg lennukisse kobida.

Hüvasti Gruusia! Varsti näeme!

16 päev

Täna on meil tagumine aeg ära sõita, kuna juba homme öösel lendame koju.
Jan on juba oma mootori kallal. Vahepeal on nad Pataga poest suure aidakaalu koju vedanud ja proovivad, palju mootor kaalub. Ja palju ta siis kaalub?
Domika kuiv mootor kaalub +- 50kg.
Maha saab kruvitud klapikambrikaan, küljekaaned, genekas, starter jne. Igatahes saab kott suht napilt õigesse kaalu.

Mul ka igasugu ülemäärast kraami kogunenud siia, mis vaja koju tagasi viia. Eelkõige telk ja priimus, mida pole 2 aastat kasutanud. Pisut veini ja tsatsat muidugi ka:)

Jätame hüvasti ja Pata viib meid tee äärde, kus varsti tulebki marsa. Sellega jõuame linna servas asuvasse bussijaama. Sealt taksoga juba tuttavasse majutuskohta.
Mõnus on jahedas toas pikutada. Organism on päris kurnatud :). Kasutangi aega puhkamiseks, öösel kl 2 vaja hakata lennujaama liikuma.
Algselt oli plaan muuta Gruusiast lahkumine traditsiooniliseks saunakülastuseks, aga seekord olen mina pidur. Pealegi igatsen juba kodusauna. Kuigi siinne ilm on selline, et välja minnes on paras viht kaasa võtta ...

15 päev

Ärkan pisut hiljem. Jan ja Pata on juba tsikli kallal ja räägivad vene keeles emast ... :)

Jan otsustas, et ei hakka siin mootorit remontima vaid võtab selle koju kaasa. Estonian Airi kodulehelt sai teada, et kui pagas on kuni 45kg, tuleb juurde maksta 80€. Nüüd siis käibki töö selle nimel, et saaks mootori ja amordi maha ja et kõik see ei kaaluks üle 45kg. Õieti on nii, et alates 46 kg on topelttariif, seega võib kott kaaluda 45,9999kg :).

Mul oleks vaja sadulale uus nahk peale tõmmata ja tahaks tsikli puhtaks ka pesta enne talvekorterisse panemist. Ahjaa, pole mul ka reis viperusteta läinud. Nimelt olen terve reisi sõitnud praktiliselt ilma starterita. Harjad vist on ära kulunud. Selle tahaks ka kohapeal korda saada.
Kõike seda lähemegi koos Pataga Telavisse korraldama.
Kõigepealt survepesu. Pesulas on Pata sõber ja seetõttu on teenus tasuta :). Edasi sõidame töökotta, kus toimetab piirkonna parim autoelektrik. Mehel on tegemist palju, aga tsikkel, olgugi et päris vana juba, on ikkagi tsikkel ja punane ka:). Võtan ise starteri maha ja vana hakkab pusima. Et asi ilusti algaks, keerab kohe mingi vidina puruks. Blääd, närv on läbi.
Võtan sadula ja läheme Pataga sadulseppa otsima. Õnneks on Telavis taksod.
Esimeses töökojas on suht tõre mees. Pata kaupleb temaga, aga lõpuks tuleme ära. Kallis ja pakkuda on ainult halli nahka.
Järgmises töökojas on  seltskond meeldivam. Pakkuda on eriti kvaliteetne, punane sadulanahk. Läheb tööks.
Nagu alati, tuleb ka siin nii, et tuleb kõrval passida ja jälgida, et mingit jama ei korraldataks, mis hiljem tuleb kinni maksta. A`la tehakse mingi sitt kokku ja see tuleb kinni maksta, uuesti laiali lõhkuda ja veelkord, korralikult teha.
Meister tahab sadula kaarja osa juppideks lõigata ja siis sadula kuju järgi kokku õmmelda. Paraku ei ole sadulanahk ainult iluasi vaid peab ka vett pidama. Minu nõudmise peale harutab ta vana naha õmblused lahti ja kasutab neid mudelina. Nende järgi lõikab , väikese varuga, uue naha välja, õmbleb kokku ja siis hakkame seda peale venitama. Ime, et see nahk nii tugev on. Kahe mehega pingutame, aga peale saame. Ja ei rebenegi.
Sadul nagu uus:)
Elektrik on starteri vahepeal kokku saanud. Proovin, paar korda töötab ja siis enam ei kõssugi. Võtab uuesti lahti, paneb kokku. proovib, korras. Proovin ka. Ca 6 korda töötab, siis jälle vaikus. Närv on katki, lähen jalutan esimesse õllekasse ja võtan ühe klaasi. Teen tunnikese parajaks ja tagasi minnes ma enam ei hakka proovima. Maksan küsitud raha ja sõidame minema. Mis siis, et kogu asi läks maksma ainult 20 lari. Kui korda ei saanud, on jama suurem kui enne. Sest nüüd ma ei tea, kas järgmisel reisil on mul korras starter või pean jälle valima kohta, kuhu ratta pargin:)
Seekord oli nii, et püüdsin alati tsikli parkida mingi kallaku peale, et lihtsam oleks käima saada. Õnneks on Gruusias kallakuid, künkaid, mägesid jne piisavalt. Ainult paar korda tuli kahekesi lükata.

Tagasi jõudes on Janil tsikkel päris romuks lammutatud. Pole mootorit, amort, sadulat, paaki ... :)
Mees teab mis mees teeb. Kõva närv on mu paarimehel.

Pata kiirustab tagant, aitab tööst. Oleme tema sõbra majja kutsutud õhtusöögile ja oleks juba vaja liikuma hakata.
Naine pannakse rooli. Pata käib keldrist läbi ja võtab külakostiks 25l kanistri veini kaasa.

Sõber on ca 50 aastane mees. Puusepp. Tal on Telavi südalinnas maja. Otse iidse linnamüüri kõrval.
Tore mees. Käib teisel pool piiri Venemaal tööl, teenitud raha eest ehitab maja. Alumine korrus on valmis, samuti väljast. II korrus on veel välja ehitamata.

Väljas on palav, läheme keldrisse. Peremees  valab toodud veini klaasist 10l pudelitesse, ülejäänud ca 5 l kannudesse, mis viiakse külmkappi. Ja siis istume niisama keldris. Ajame juttu. Loodame Janiga, et pakutakse ehk lonksuke - klaasike veini, aga ei. Me ei hakka küsima ka, kes teab mis tavad ja kombed siin on. Tundub, et pole ilus niisama tiksudes juua.

Peremees tutvustab oma töökoda ja näitab albumit tehtud töödega. Päris peen värk, nikerdused jne. Venelastele ikka meeldib keerulisi asju tellida.

Nälg ja janu on kallal, vaatame, mis köögis toimub.
Köök on naisi täis, valmistatakse hinkaalisid. Küsime luba kaasa lüüa ja see teeb kõigile nalja. Võtame hinkaalide valmistamist koolitusena ja saame päris viisaka kujuga plönnid valmis.

Kuidas valmistada hinkaalisid.
Esmalt tehakse tainas. Lihtne, jahu, vesi, sool. Mõni perenaine lisab ka muna. Tainas tehakse ilma kergitusaineta. Ma ei tea kas see peab ka seisma või rullitakse kohe lahti. Igatahes, tuleb rullida ca 1 cm paksune tainakiht ja siis sellest teeklaasiga välja lõigata litrid. Need litrid rullitakse siis õhukesteks pannkookideks.

Teises potus või liua peal on hakklihasegu.  Vahekord on 60/40 sealiha kasuks. Väiksem osa kas lammas või veis. See on maitsestatud nii kuidas kusagil peres kombeks on. Lühidalt hakkliha, sool, vürtsid ja mingi osa vett. Selleks et tekiks puljong.

Õhukeste pannkookide peale tõstetakse teelusika jagu hakklihasegu ja siis hakatakse äärtest kinni voltima. Ja ongi kõik. Vilunud kokkadel tulevad kenamad hinkaalid, meie omad on pisut lömmis. Aga harjutamine teeb meistriks. Juba neljas-viies tulevad väga kenad.

Valmis volditud hinkaalid laotakse kandikule või ahjuplaadile. Keedetakse (või aurutatakse?). Serveerima peaks kuumalt, sest jahtunud hinkaalid ei ole suurem asi maitseelamus.


Vahepeal on laud kaetud. Seekord istume toas, esimest korda selle reisi jooksul. Lihtsalt toas ei ole nii tapvalt palav. Laual auravad vaagnad hinkaalidega. Esimesed ringid tsatsat ja läheb söömaks. Peale hinkaalide on veel erinevaid maitsvaid roogasid. Juba tuttav rupskitest hautis, siis mingi kondiga lihast pajaroog ja igasugu tundmatuid asju ka.
Siin lauas on toostidel väiksem tähtsus. Ehk on asi selles et ei peremees ega ka Pata ei ole suuremad kõnemehed. Toost öeldakse ikka, aga mitte nii suureliselt kui eelnevatel kordadel oleme harjunud kuulma.

Naised-lapsed söövad jälle kõhud täis ja kaovad kusagile omi jutte ajama. Aga seni kuji nad lauas on, võtavad ka kenasti vestlusest osa. Üldse tundub, et Pata ja tema suhtlusringkond suhtuvad siiani nii pühadena tundunud traditsioonidesse pisut lõdvemalt. Pata ise viilib päris mitmest ringist mööda, vahepeal kaob üldse ära.

Veini kulub meeletult palju. Kannusid käiakse pidevalt täitmas. Õhtu teises pooles näen, kuidas 10l pudel saab tühjaks ja tuuakse keldrist uus. Enne seda said tühjaks varem täidetud kannud ...
Ka hinkaalisid tuuakse lauale nii, et pidevalt on 2-3 suurt vaagnatäit laual auramas. Vahetevahel käib keegi ja asendab kontsudega taldrikud puhaste vastu (hinkaalidest jäävad järele kinni volditud otdad, mida ei sööda).

Umbes kesköö paiku hakkab naispere rahutuks muutuma ja hakkame minekule sättima. Aga jututeemad on veel pooleli ja enne kl 2 öösel me minema ei saa. Jalg on suht tönts.

14 päev

Aset kokku pannes leian oma magamiskotist vähemalt ühe kirbu. Mutt oli meile tekid toonud alla laotamiseks, ju siis sealt.

Otsime linnas kohta kus hommikust süüa ja leiame ühe päris toreda kohviku. Alustame päeva korraliku hunniku hinkaalidega. Paar õlut ka igaks juhuks ja teele. Täna peaks olema viimane sõidupäev, edasi paar-päeva hooldust ja siis päev Tbilisis ja ongi selleks korraks läbi. Näis kuidas tegelikult kujuneb:)

Tee on suht igav. Asfalt ja üsna lauge. Jan kulgeb vaikselt, lootuses et mootor enne kohalejõudmist kokku ei jookse. Otsustan teda kusagil lennujaama juures linnapiiril oodata. Leiangi saslõkikoha ja võtan mõne õlle.

Teise õlle kohal tuleb juttu rääkima kõrvallauas lõunatamise lõpetanud u minuvanune mees. Uurib tsiklit ja räägib oma reisimistest. On vana issimees olnud ja käinud oma IZ-ga türgis, venemaal, aserbajdzanis. Tore sell. Järsku küsib muu jutu sees: "Kas võin väikse tiiru teha?"

Suht loll olukord. Näen kuidas mehel silmad põlevad peas. Tean mida ta tunneb ja kujutan ette, kui raske tal oli seda küsimust esitada. Kalkuleerin peas variante, mis võiks juhtuda kui ta kukub. Tegelikult on ju nii,  et kui ta sõita ei oska, siis ei saa ta isegi kohalt ära. Ja kui oskab, siis pole ka probleemi. Pealegi on meil matk peaaegu läbi ja mis siis ikka, las sõidab. Tundub tore mees olevat, olgu see minu selle reisi heategu. Olen saanud piisavalt et midagi vastu ka anda.
Annan loa ja vaatan kõrvalt kuidas asi edeneb. Ja pole hullu midagi. Saab kenasti kohalt ära ja sõidab suht korralikult. Kõigepealt suunaga linnast välja, siis varsti tagasi linna poole. Joon vaikselt õlut ja jälgin, et Jan mööda ei sõidaks. Tavaliselt on ju tsikkel tee ääres nähtaval kohal, nüüd on keerulisem. Aeg läheb ja Jan-i ei ole. Ja minu tsikkel ei tule ka tagasi. Ca poole tunni pärast saabub Jan, saan ta kätte. Istume koos ja ootame veel, aga minu ratas ei tule tagasi. Ajab juba higiseks. Lõpuks võtan teise mehe käest autovõtmed (tal jäi kaaslane autoga ootama) ja sõidan otsima. Jan ka tsikliga saatmas. Õnneks juba paarisaja meetri pärast tuleb mees mulle vastu ja ratas paistab terve olevat.

Noomin teda pisut et nii kauaks jäi. Tundub, et tal on häbi. Vabandab,  jäi sõbraga juttu rääkima ja ei pannud aega tähele. Mul rõõm suurem kui pahameel ja las jääda. Mees teeb ringi õlut ja vabandab veel paar korda. Ja siis kutsub meid enda juurde. Tulge päevaks või nädalaks, vahet pole. Teeme saslõkki jne, tulge aga.
Mul oli alguses kohe plaan tsikkel kusagile mujale jätta, kuna eelmine koht oli jube rääbakas. Ikkagi terve aasta tsiklil oodata mind. Jan uurib, kas tal tööriistu on et mootorit remontida. Pata (see on mehe nimi) kinnitab, et on ja mida ei ole, selle leiab kiiresti külapealt. Paneme asja lukku. Jan sõidab Pata töömehega Tetri Tskharosse asjade järele ja meie jääme neid ootama. Ja kui nad on läinud, siis leiame, et meil pole ka mõtet siin tee ääres passida. Pata Jani rattaga ja mina omaga hakkame Telavi poole sõitma. Sinna on ca 80 km. Ja nii ongi. Paari tunni pärast oleme õnnelikult Pata juures, Telavist 10 km Signaghi poole Vanta külas.

Pata elamine on Gruusia mõistes väga korralik. Eramaja küla servas. Terrassilt avaneb vaade orule. Maja taga on kohe viinamarja- ja virsikuistandused.
Terrass ongi põhiline koht kus elu käib. See on ca 100m2 katusealust. Ühes nurgas on köök, teises sansõlm. Keskelt pääseb siseruumidesse. Maja on kenasti sisustatud.

Istanduses ringkäiku tehes on peremehel klomp kurgus. Nimelt on ca kuu aega tagasi tabanud just seda piirkonda julm rahesadu. Öösel kl 3 ajal sadanud 15 min jooksul maha u 40cm jagu kanamuna suurusi raheteri. Sahesadu oli nii julm, et kõik viinamarja- ja virsikupõõsad on nagu kooritud, kooreribad ainult narmendavad. Isegi kartulid maa sees on mäsaks muljutud. Istandused tuleb uuesti istutada, sest praeguseks on kogu istandus nagu kõrb. Täiesti pruun, ei ainsatki rohelist lehte. Kõik see omakorda tähendab aga, et esimest saaki on oodata alles 4 aasta pärast, kui uued taimed hakkavad vilja kandma. Vot selline lugu.
Peale istanduste on hävinud paljude hoonete katused. Saakasvili on tasuta katuseplekki jaganud hädalistele.

Aga enne hävingut on istandused kenasti vilja kandnud, sest Patal on majapidamises 4  20tonnist mahutit,

 millest 2 on veini täis ja teised 2 praeguseks tühjaks müüdud. No ja keldris on tsatsat ka sadades liitrites. Sattusime vist õigesse kohta:)

Patal on tore abikaasa ja 2 last, ca 6a tütar ja 5a poiss, või midagi sellist. Peale selle on nende juures naise vennalapsed.

Jani oodates käime külas lihakarnis ja ostame (Pata ostab) õhtuse söömaaja jaoks liha ja rupskeid. Kaupleb päris kõvasti. Pagari juurest toob suure sületäie leiba (lavass). Naistele-lastele Cocat ka.

Päev on ära väsitanud. Käin dushi all ära ja uni tikub silma. Aga magama ei saa niipea, sest pisut peale Jani saabumist tehakse kuivanud viinamarjaväätidest tuli üles ja hakatakse saslõkki küpsetama. Naised samal ajal mässavad midagi köögis.
Vägev laud kaetakse terrassile.  Nii rikkalikult kaetud laua taga polegi me veel kodudes istunud. Igal pool on süüa palju, aga enamasti on toit rohkem taimne. Siin aga on erinevaid liharoogi, lisaks taimset. Saslõkki on meeletu kogus. Veini muidugi tuuakse nii palju kui seda juuakse. Rupskitest on keedetud selline pajaroa moodi asi. Täitsa maitsev, kuigi mõte kopsudest ja magudest pisut häirib. Kutsutakse naabrid ja sõbrad ka.
Siin peres ei tehta vahet meestel-naistel-lastel. Kõik on laua taga, kuigi vestlusest võtavad enamasti osa mehed. Naised söövad ära ja vajuvad vaikselt majja omi jutte ajama.

Uurin, kuidas tehakse saslõkki, et se nii hea on. Ja jälle saan sama õpetuse.

Kuidas valmistada head sashlõkki.
osta võimalikult värske liha. See on hea sashlõki eeldus nr 1. Liha peaks olema pekiga. Sobib kaelaliha, soovitavalt lausa kamaraga tükk. Gruusias kasutatakse ka väikeste kontidega tükke, ribi vms.
Liha tükeldatakse nii, et jäävad suht suured kuubikud. ca 6x6x6 cm. maitsestatakse peeneks hakitud sibulaga, lisatakse soola ja maitsele sobivaid pipraid. Kõik see segatakse korralikult käsitsi läbi. Kõik see võiks toimuda ca 1-2h enne küpsetamist. Ja ongi kõik. Ei mingeid päevade või nädalate pikkusi äädika või muu sodi sees mädandamist.

Lihad lükitakse vardasse suhteliselt tihedalt. Pekiste osadega vaheldumisi. Kui on lamba- või noorloomaliha, siis oleks samuti hea lükkida pekisema sealihaga vaheldumisi.

Küpsetatakse sütel. Söed peavad olema küdenud ca 50%, nii et neil on juba valge tuhakiht peal. See tasandab pisut kuumust ja liha küpseb ühtlasemalt. Lõppfaasis, kui kuumus hakkab juba nõrgemaks jääma, võib pealt katta ka fooliumiga vms.

Serveerida kuumalt. Kõrvale sobib sibula-tomati salat ja alkoholi sisaldavad joogid.

Kui on juba parasjagu söödud ja lastel kõht täis, rivistab Pata lapsed üles ja käratab teeseldult karmi häälega: "Ma tahan muusikat!". Kõik naeravad. Lapsed sätivad ennast ritta, üks poiss võtab mingi balalaika ja mandoliini vahepealse pilli (Jan täpsustab: selle pilli nimi on Tshonguri) ja muusika tuleb. Rahvalikud viisid on kenad, aga ilma laste värvika esituseta ei oleks see midagi erilist. ca 5-6a poiss on täielik virtuoos selle lihtsa pilliga. Maestro läheb nii ekstaasi, et silmad on kinni,  näos tekitavad sajad lihased erinevaid grimasse vastavalt meloodiale, samal ajal lauldes romantilist rahvalaulu, mis räägib, nagu ikka õnnetust armastusest jne.
Palume veel mängida. Kuulan lummatult ja püüan võimalikult kõvasti plaksutada, et minu vaimustus ka piisavalt välja paistaks:)
Lõpuks viiakse lapsed magama. Kuna meid majutatakse vist nende vooditesse, siis võtab naabrimees lapsed kaenlasse ja läheb koju.

Meie jutud jätkuvad ja Pata jookseb iga natukese aja tagant keldri vahet. Sellise tempoga on need mahutid paari ndlaga kuivad ...

Enne magama minekut tahan perenaise käest küsida klaasi vett, et öösel janu kustutada. Selgub, et meie voodite kõrval on kannud ja klaasid jääkülma veega juba ootamas :). Krt seda teab mis kell me magama lõpuks saame. Pigem on hommik kui õhtu ...

13 päev

Stardime hommikul Kahheetia poole.
Tegelikult ei olnud meil alguses Kahheetiase üldse plaanis minna. Niivõrd kui meil üldse mingi plaan oli. Aga olenemata sellest, et me võtsime igal pool suht vabalt, jäi meil pisut aega üle ja jooksvalt otsustasime sõita kuulsasse veinipiirkonda. Kahheetia on üks kahest Gruusia suuremast veinipiirkonnast, teine on Radza. Kahheetia on suurem ja ühtlasi ka jõukam. Kliima on seal pehmem ja saagid suuremad. Viljakas orus on igasuguste viljade kasvatamiseks kõige soodsamad tingimused kogu Gruusias.

Olles ca 15 km sõitnud, jääb Jan jälle maha. Ootan päris pikalt enne kui tagasi sõidan. Selgub, et Jan on jõeäärsest võsast leidnud 4 eesti kolleegi. Mehed on Gruusias kiirvisiidil ja juba teel tagasi koju. Soovime head teed ja liigume edasi.

Maastik on kena, mägine. Aga mäed on madalad ja metsaga kaetud. Kruusatee on heas korras.
Seis on pisut närviline, kuna meil on sularaha otsas ja kaardiga ei ole juba paaris viimases tanklas õnnestunud maksta.
Mingis täiesti suvalises kohas näitab teeviit, et metsas on kirik või kindlus. Vaatamisväärsus. Otsustame sisse keerata. Rada viib järsust mäest üles ja lõpeb vana kindluse müüride vahel, kus on ka väike kirik. Puu all on piknikulaud kaetud ja parasjagu võetakse lõunaleiba. Astun ligi ja kutsutakse lauda. Jan liitub ka.
Tegemist on lähedal asuva linna kultuuriaktiiviga, kes on tulnud lossihoovi niitma. Selline vabatahtlik kollektiivne talgutöö moodi asi.
Räägime juttu, kõlavad toostid ja voolab vein. talgulistel oli kavas veel tööd teha, aga me vist ajasime plaanid sassi. Laul võetakse üles ja toostid lähevad aina valjemaks.
Lauldakse erinevaid laule ja ühe laulu meloodiat ümiseb Jan kaasa. Keegi seltskonnast noomib teda, et see nagu nende Suliko, ära solgi laulu. Jan käib tsikli juures ära ja tagasi tulles on tal kaasas leht mingi laulu sõnadega. Suliko eesti keeles :). Küsime luba esitada ka omalt poolt väike lauluke. Ja esitame siis eestikeelse Suliko. Suutsime üllatada küll:). Kordame ka juba tuttavat repertuaari lilledest ja ratsamehest ja ajalugu kordub.

 Igatahes oleme ca kl 2 päeval jummala täis. Seltskond korjab vikatid kokku ja läheme laiali.
Enne veel jäädvustatakse kogu tore seltskond pildile:

Oleme võtnud eesmärgiks täna Signaghisse jõuda. Teeääres saame endid värskendada väikese veehoidla tammi taga, kus lapsed vettehüppeid harjutavad. Sõidame läbi väiksemate linnade, teeme tiiru Telavis. Telavi on piirkonna pealinn. Jälle on kogu kesklinn remondis. Väga mastaapselt. Mitmel pool on veinivabrikud, aga me ei peatu, kuna aeg hakkab otsa saama.

Vastu õhtut, juba videvikus, jõuame Signaghisse. Linn asub mäe otsas, mitmel pool avanevad kaunid vaated orule ja teisel pool orgu olevale Kaukasuse mäeahelikule. Juhuslikult leiame toreda külalistemaja, mis on täis. Meile leitakse 5GEL eest koht 3 korrusel terrassil. Laotame madratsid maha ja oleme väga rahul. Peremees  teeb kiire ekskursiooni, üks korrus tuleb veel peale.
Kuigi hind on hea ja pererahvas lahke, tundub ehitis ise pisut kipakas. põhihoone on nagu ok, aga terrassid, mis on majale kõrvale ehitatud, on kuidagi kipakad.  Kui trepist üles lähed, siis kõik väriseb.

Süvenen pisut ja vaatan konstruktsiooni sellise pilguga, nagu olen tööjuures harjunud. Ja kohe kahetsen seda. Kuigi see on tõenäoliselt enamikule lugejatest ebahuvitav, panen siiski oma mõtted kirja.
Ehitis on lühidalt 0+4korrust. Karkass on ehitatud gaasitorudest, õhukese(ca 2mm) seinaga, D40mm. Poste on suht vähe. Vahelaed samas on valatud ikka korralikult, 10 cm paksused. Ega me siis kokku ei hoia ju, teeme ikka  korralikult .. ! 1 korrusel on ca 50m2 terrassi kandmas 6 eelpool kirjeldatud mõõtudes posti. Ja üleval on 4 tasapinda, igaüks 100mm paks ja betoonist. Konstruktsiooni jäigastamiseks ei ole kasutatud mitte ainustki diagonaali vms.

Teeme jalutuskäigu linnas. Kesklinnon korda tehtud ja ka äärelinn on mõnusa auraga. Õhtusöögiks valime mitmete restoranide seast ühe, kus saab väljas istuda. Tellimuse andmisel tuleb kaua oodata, lõpuks otsin ise kelneri üles. Kuidagi tellimus antud, naudime õlut ja teeme kokkuvõtteid. Toitu ei tule ja pole kellegilt ka uut õlut tellida. Otsin jälle kelneri ise üles, selgus et joob naaberlauas sõpradega õlut. Toit saabub tunni aja pärast ja ei kõlba eriti süüa. Ka arve tellimisega on sama jama. Kaalume juba minema jalutamist. Kui lõpuks arve saame, olen suht närvis juba ja otsustan read üle kontrollida. Muu on õige, aga arve lõpus on +10%, obslusivanie. Lasen juhataja kutsuda ja pean lühikese loengu, mis minu arvates tähendab teenindus ja mis ma nende teenindusest ja selle eest maksmisest arvan. Ega nad vastu ei vaidlegi.
Asutame lahkuma, kui kõrvallauast tõuseb seal üksi istunud härrasmees ja kõnetab meid inglise keeles. Tänab, et teema üles võtsime ja oma arvamuse välja ütlesime. Märkasin jah ennist, et temalgi oli keeruline oma joogi tellimisega jne. Ei saanudki aru mis rahvusest ta oli.

Linn on võõramaalasi täis. Käivad mingi India filmi võtted. Päris mitu hindut elab meie külalistemajas ja valmistab filmitrupile õhtusööki. Tuttavad masala ja karri lõhnad panevad suu vett jooksma ...

Tagasi külalistemajja jalutades kostab juba eemalt mingi kitarrilaadse folkpilli musa ja laulu. Üles terrassile ronides selgub, et meist korrus allpool laulab ja vahepeal kiidab ennast majutuskoha vanaperenaine. Ta on ca 50a mutt. Kahele poolakale läheb asi hullult peale ja see lisab muti katlale ainult auru juurde. Jan jääb kuulama, ma keeran tuttu. Hea meelega paneks pleieri ka pähe aga mul pole seda.

Aga rohkem, kui kõvera ninaga vanamuti laul häirib mind mõte, et kogu kaadervärk võib öösel kokku kukkuda. Arvutan pisut, ja tulemus viib viimasegi une ära. Esimese korruse iga kipakas post peab kandma enam kui 8 tonni.

12 päev

Peremehel on uni hea. Kuna tsiklid on garaazhis luku taga, siis ei saa vaikselt minema ka hiilida:)
Läheme linnapeale aega parajaks tegema ja satume turule. Turud meeldivad mulle eriliselt. Võimalusel külastan neid alati. Minu lemmikuteks on kalaturud, aga siin ei ole kalavalik väga suur. Muidu on turg aus. Huvitav, et Gruusia toidud ei ole üldse vürtsised, aga turul on chillit saada igas võimalikus variandis. Kodus said just Birmast toodud varud otsa ja ostan mõnuga erinevaid vürtse  kaasa.

Turgudel on tavaliselt ka mingi lihtne söögikoht. Leian ka siin sellise ja tellin paar kotletti, kohvi ja õlle. Saan tuttavaks ühe vanema mehega, kes juhtub samuti olema reisumees. Veneajal olla kõik puhkused veetnud kusagil teistes liiduvabariikides. Eestis on ka käinud, Varnas. Vaidlen vastu, et see ju Bulgaarias, aga ei. Eestis, kusagil vene piiri ääres. Üle suure silla sõitis jne. Lepime kokku, et see oli Narva ja mõlemad on rahul:)
Kotletid on nii head et võtan veel.
Tagasi jalutades proovin patareisid leida, aga ei midagi. Sama "Super", müüja ise arvab ka et need ei kõlba. Õli on vaja, sest Jani ratas neelab seda juba bensuga pooleks. Tsikliõli ei ole kusagilt saada, tuleb tavalisega läbi ajada. Minu arust pole seal ka suurt vahet. Müüt, et sidur hakkab libisema jne ei ole meie kogemustele tuginedes vett pidanud. Küll aga ei ole siin ka autoõli saada paksu ja täissünti. Paksud õlid on kõik mineraalsed.Nii et häda pärast saab hakkama, aga kui tahta hea õliga sõita, siis tuleb kodust kaasa võtta.

Minu ratta õlivahetuse välp on manuali järgi 3000 km. Siiani olen vahetanud korrektselt ja mootor on heas korras. Siinsed tingimused on õlile suht ekstreemsed, kuna mägedes töristades on mootor pidevalt 120`C, samuti on õhk kuum. Nii et hea õli kasutamine on õigustatud küll.

Plaan oli Tianetisse jõuda, aga ei õnnestu. Vaja on süüa ja tankida. Jan märkas ühte teeäärset söögikohta ja sõidame tagasi. Võtame vabalt, maitseme veini ja lõpuks ei viitsigi enam edasi sõita. Teeme lastele tsiklisõitu suhtleme kohalikega.
Pikem ja huvitavam vestlus oli ühe noore sõjaväelasega. Pärit Batumist, aga juba ligi aasta on olnud siin tööl. Rangeri kursuste instruktorina. Viimases Osseetia sõjas sai haavata, õnneks kergemalt. Saime teada, et  Gruusia kutselisel sõjaväelasel on keelatud internetti kasutada, isegi e-maili kontot ei tohi olla. Arvatavasti kehtib see siiski teatava auastmeni. Tore poiss.
Jääme maja taha lageda taeva alla magama. Öö on soe ja taevas selge.

11 päev

Ärkame ca 7.15. Eile jäi peremehega kokkulepe, et kui seitsmest ärkame, viib ta meid torni ja tutvustab vana  eluhoonet. Tal seal muuseum jne. 8.00 pidi ta juba linnas tööl olema.

Õnneks ei ole me väga hullusti hiljaks jäänud. Ronime torni.

 See polegi väga lihtne. Kipakad redelid ja kitsad luugid teevad ronimise suht keeruliseks. Pildil on toast tornijalga ronimine. Tornis sees on pm nagu korstnas. Tahmane väga ei ole (pisut ikka on ka), aga kõik on nii, nagu viimasest kasutamisest jäi.
 Tornil on sees 3 korrust, iga korrus ca 10m2 ja nurgas ava, kust sisse ronida. Viimane korrus on kohe katuse all. Müüri üleval servas, otse katuse all on kitsad avad, tõenäoliselt vibude, odade ja kivide kasutamise eesmärgil.

Jutt käib juurde selline: Kui vaenlane tuli, varjusid noored, tegijad mehed üles torni. Vanu, lapsi ja naisi vaenlane ei torkinud. Tõmbasid redeli üles ja siis passisid, kuni vaenlasel sai isu täis ja ära läks.
Torn oli tugevamatel ja jõukamatel peredel. Ja vaenlane võis vabalt ka naaber olla. Väidetavalt kiusati üksteist maa, loomade jne pärast. Ju seal ikka naised ka mängus olid. Ei tahaks uskuda et ussisugu asjasse ei olnud segatud ... :)

Katus on uus tehtud ja luugist avaneb väga hea vaade Mestiale.

Vana eluhoone on isegi huvitavam. Suures ruumis on loomade sulud ja aedikud, tulease koos pinkide ja pajaga. Inimeste magamisasemed asetsevad loomasulgude kohal. Kõik väga hästi säilinud. Kogu sisustus on puidust, näha, et meistri töö. Sigade-lammaste aedik on lihtsam, lehmadel on igal oma boks pikas reas. Eraldi aedik on nö kohe tarvitamiseks mõeldud loomadele :)

Huvitav on. Tasus varem ärgata küll.

Väike ülevaade ka öömajast.

Tegemist on, nagu eelnevast jutust juba võib aru saada, väga vana talukohaga. Nii vist võib öelda. Majapidamine on piiratud kivist hoonetega, mis moodustavad suhteliselt avara sisehoovi. Hoonete vahel on kõrge kivimüür. Sisse pääseb läbi suurte väravate, mis ööseks lukustatakse. Pm täitsa korralik kindlus. Selliseid on siin kümneid. Konkreetne majapidamine on selle perekonna käes olnud selle ehitamisest alates, ehk siis ca 1500 aastat. Vabandage, kui mõnesaja aastaga eksin:)
Viimasel ajal on turism siin piirkonnas hakanud arenema ja enamus avaramat kinnisvara omavaid peresid pakuvad kodumajutust. Nii ka meie pererahvas. Elumaja II korrusel on 4 numbrituba. Hoovis on tualetid ja dushiruumid selleks eraldi ehitatud hoones. Midagi sellist nagu meie maal kämpingutes. Hoovi müüri äärde on ehitatud veel üks uus hoone, millesse tulevad samuti toad turistidele või muidu ränduritele-mägironijatele.

Peremehe kontakt: Surab, tel 599 577640. Võib julgesti helistada ja öömaja küsida. Ta tegutseb ka giidina mägedes jne.


Kuna pesu alles kuivab, läheme jalutame hommikuvalguses väikese tiiru linnas.
Tohutu renoveerimine käib. Korrastatakse tänavaid ja majade fassaade. Keset linna on tehtud kena park.
Jooksvalt koristamisega ei taheta vist ehituse hoogu maha võtta. Kõik kohad on ehitussodi täis. Juba uue sillutise saanud tänavaid katab paks tolmukiht. Kui mõni auto mööda sõidab, mattud kohe paksu tolmu sisse. Hommikune dushi all käimine on tühja läinud:)

Teeme ühe õlle ja siis hakkame liikuma ca kl 13.00.

Teekond mestiast alla lauskmaale on lihtsalt super. Tee kulgeb jälle kaljude vahel, kõrval sügavad kuristikud. Mõningase sõidu järel teeme peatuse teeäärses saslõkiputkas. Ja sööme saslõkki:) Pagana hea on see siin. Uurime perenaise käest, mis moodi seda tehakse. Selgub, et asi on lihtsamast lihtsam. Liha, sool, pipar ja sibul. Kõik. Liha peab olema värske ja noore looma oma. Kogu kunst. Ei mingeid marinaade jne.

Jutt läheb kohalike tavade peale. Meile ei anna ikka rahu see tornide teema. Et millest siis ikka tekkisid sel vanal ajal need tülid, mille pärast iga pere endale kindluse pidi ehitama jne. Tasapisi veereb jutt mehelemineku ja naisevõtu peale.
Perenaine kiidab Svaneti (See on piirkond mille keskuseks ongi Mestia. Suht remote olnud läbi ajaloo. ) tüdrukuid. Pidavat olema tublid ja korralikud, mitte sellised nagu Kutaisis või Tbilisis:)
Üldine tava olevat selline, et kui tydruk tahab õppida, siis meheleminekuga kiiret ei ole. Aga kui õppida ei viitsi, siis suht varakult mehele ja asi ants. Esinevat nii vanemate poolt paari panemist kui ka noorte endi algatusel paari minekut. Siinjuures tuleb siiski alati vanematelt luba küsida. Kui põhimõtteline luba on olemas, siis läheb poiss pruudi peresse 2 nädalaks nö prooviajale. Kui sobib, tuleb pulm, kui ei, siis ... . No siis on vist neid torne vaja. Sellest eriti ei räägitud :)
Kui naine juhtub libastuma, siis on jutt lühike. Litsi naist parandab ainult tinaplönn või laia teraga mõõk. Aga ka meeste puhul pole litutamine ühiskondlikult aktsepteeritav. Proovisime teada saada, millal viimati mõni selline juhus asel leidis, aga see jäigi teada saamata. Nagu hakkas juba tulema, aga ikka veeretati jutt mujale ja sinna see jäi. Nii me siis ei saanudki teada, millal viimati mõni torn oma algset funktsiooni täita sai.

Meie teekond viib otse lõunasse, seega sõidame otse päikese suunas. Teel on arvukalt väikesi käsitsi raiutud tunneleid, kus puudub igasugune valgustus. Ereda päikese käedt tunnelisse sukeldudes pole mitte halligi näha. Sõita tuleb täiesti umbes, tunde järgi. Nii näiteks oleksin kahel korral lehmadele otsa sõitnud, kes keskpäeval on tunnelisse jahedust otsima tulnud.
Juhtus ka väike õnnetus, mis väga napilt oleks võinud ka suur õnnetus olla. Järjekordselt tunnelisse sõites ei ole midagi näha. Igaks juhuks hoian tunneli keskele, kuna servades turritavad kaljunukid jne. Mõni lehm ka. Eespool on teise otsa kuma näha. Tunneli põhi on loike täis ja laest tilgub vett juurde. Koraga kaob tee alt ära, vaevu jään püsti. Ühe loigu all on suur auk,  ehk nii 50sm sügav. Proovin saapaga, põhja kätte ei saa. Ime, et püsti jäin. Sõidan valguse kätte ja uurin võimalikud vigastused üle. Õnneks ei ole midagi hullu.Kohver on kinni , rehv terve. Ainult esiamordi porikumm on rebenenud ja üleval servas voltis. Sõidan tvaikselt tagasi tunneli teise otsa et Jani hoiatada. Tal esiratas väiksem, tsikkel madala. Ei pruugi nii hästi minna kui mul.
Jani oodates avastan, et päris puhtalt siiski ei pääsenud. Nimelt olen parempoolse peegli võrra vaesem. Lähen seda otsima ja loomulikult on ainus vahepeal möödunud auto selle laiaks sõitnud. Tuleb järgmiseks aastaks uus muretseda. Peegel kinnitub esipiduri pumba külge. Just sealt on tükk ära murdunud. Ehk siis uus peegel ja ka piduripump.

Teeääres, juba pisut allpool, on palju mesinikke oma treileritega, kus tarud peal. Elavadki seal ja müüvad möödujatele mett.
Ühe kurvi tagant paistab huvitav pilt. Mägedest alla voolav oja moodustab ca 20 m kõrgusel väikese basseini, kus mehed sees mulistavad ja meid ka ujuma viipavad. Läheme üles ja värskendame ennast. Basseini langeb väikesest kosest meeldivalt jahe vesi. Saab kaljuõnaruses lösakile visata ja lasta langeval veel ennast masseerida. Mõnus. Mehed pakuvad arbuusi ja õlut. Chill...


Õhtuks jõuame Kutaisisse. Siin on Janil eelmistest käikudest sõber. Arvake ära mis ta nimi on? Õige, Georgi:)
Ega ma väga ei tahtnud minna, aga Jan tundis, et see käik on vajalik ja läksime. Tegelt oli tore. Tsiklid pesti survepesuritega puhtaks ja pandi ööseks garaazhi luku taha. Saime dushi all käia ja pakuti süüa. Naised ootasid, kuni mehed kõhud täis sõid. Siis toodi peremehele tuhatoos ja sigaretid :) Kord ikka majas :D

Sõpru sigines juurde. Keerati pläru ja pakuti veini. Jutt veereb jälle kohalikele tavadele, pulmadele, matustele jne. Pulmas ja matustel on vähemalt 500 inimest. Kuidas see võimalik on sellise elatustaseme juures ..? Selgub, et matustele tulles annab iga kutsutud pere ühiskassasse mingi summa. Niipalju kui tal on õimalik võii tundub mõistlik. Kui oled kutse saanud, ei ole varianti et jätad tulemata. Sinuga on arvestatud, sinu perele on lauas koht ja sind oodatakse. Tulemata jätmine oleks solvang. Kõik annetused paneb keegi lähedastest kirja, nii et iga pere annetus on üles tähendatud. Georgi näitas oma isa matuste vihikut. Matuselisi oli ca 170 peret.
Kui nüüd tuleb minna kellegi teise matustele, vaadatakse vihikust järgi, mis summaga see pere eelmisel korral toetas ja püütakse võimaluse korral vähemalt samaväärse panusega aidata.
Pulmadega on suht sama valem, aga siis ei vaadata nii väga eelmisi annetusi, lihtsalt toetatakse nii palju kui võimalik.
Georgi kinnitab, et kõik need inimesed on tema lähedased, kellega ta pidevalt läbi käib ja suhtleb. Nö viisakusest kutsutuid nende seas ei ole. Omavahel tihe läbikäimine on siin ikka ülioluline. Vitjoki ema rääkis, kuidas üks grusiin nende tutvusringkonnast oli saksamaale kolinud. Ja ei suutnud kuidagi aru saada, et seal ei käida omavahel läbi niimoodi. Paaril korral oli kutsutud politsei, kui neil sugulased külla tulid. Lõpuks oli mees enesetapu teinud. Nii karm.

Georgi keelitab meid kauemaks jääma. Adzhaarias, Bakhmaros (mägedes) pidavat 9 augustil suured pidustused toimuma. Tegemist on igaaastase sündmusega, milleks valmistutakse mitu nädalat. Toimuvad ratsutamisvõistlused, veristatakse sigu ja lambaid jne. Pidu kestab päevi. Midagi meie jaanipäeva taolist.
See oleks kindlasti väärt külastamist, aga meie plaanid on selleks korraks tehtud. Ehk järgmisel aastal.

10 päev

Hommikul liigume edasi. Suua ei pakuta, kuna vist lihtsalt ei ole pakkuda. Majapidamine on kehvakene. Väikesed süümekad on, kuna 8 inimest võõrustanud lahkele peremehele oleks hea meelega tahtnud kulud korvata. Aga sellele oleks tulnud eile mõelda. Hommikul ei luba mehe uhkus mingit tasu vastu võtta ja liialt peale pressida oleks olnud ebaviisakas. Jätame Vana Tallinna ja liigume edasi.
Loodame tee ääres mingi poe leida, aga ei ole. Lõpuks astume ühte majapidamisse sisse ja küsime süüa.
Laud kaetakse ja pakutakse hatsapurit, teed, sulguni juustu ja keedetud piima. Söök läks maksma 5 lari.

Sõidame edasi. Mina ees, Jan ca 200m tagapool. Tee on suht kehvaja kiirused on väikesed.
Teeääres on kamp noori, poisse ja tüdrukuid. Mööda sõites teen tüdrukutele silma, ilma hoogu maha võtmata. Kuulen kuidas tüdrukud hakkavad itsitama ja vaatan peeglisse. Ja peeglist näen päris huvitavat pilti- üks noormees kummardab, võtab maast kivi, jookseb paar sammu hoovõtuks ja heidab mulle järgi. Kõik see toimub Jani silme ees. Olen nii üllatunud et ei oska kuidagi reageeridagi. Saan niipalju siiski aru, et silma tegemine ei olnud vist kohane. Õnneks ei laiene minu kuriteo eest vastutus Janile ja ta pääseb tervelt.

Mõne aja pärast on öine vihm tee ära uhunud ja ootame kuni "Joss" tee taastab.

 Arutleme pisut juhtunu üle ja  täname õnne et kergelt pääsesime. Loodetavasti saab tee enne korda kui info jõuab külasse et me lõksus oleme:)
Tegelikult pani ikka südame korraks värisema küll. Me ju ei teadnud, kas saame üldse läbi või peame tagasi keerama. Minul on vist küll ainult üks valik, pean rühkima iga hinna eest mäkke ...

Teekond Ushgulisse on üle ootuste vägev. Vahepeal kaob tee sootuks, vahel on põhjatud mülkad.ja lahtine klibu. Suuremalt jaolt tee siiski kannab ja on väga nauditav.

Ushguli on teisel pool kuru. Esimene maja on kohe kohvik-külalistemaja, kus all korrusel on ühtlasi ka mägironijate ja teiste teeliste kokkusaamispaik. Maja ees seisab korraliku varustusega GS 650 Dakar. Statiivil on päris korralik kaart:)
Pilooti pole näha, aga peremehe sõnul läks külasse pilte tegema ja peaks varsti saabuma. Uurime, kas liha on. Perenaine vastu, et meil mägedes liha küll:) . Võtame suured saslõkid.

Varsti saabub GS-i omanik, pikk ja lõbus itaallane. Jagame kogemusi ja räägime reisijuttu. Patrick on ka mees, kes armastab üksi sõita. Lahe sell. Plaanib Armeenias ära käia.
Teeme pilti (Patrick teeb, kuna ma pole ikka veel patareisid leidnud) ja jätame hüvasti. Kui veab, saan mõned pildid kunagi meilile:).
Ushguli on päris huvitav. Enamus maju on sellised keskaegsed, pisut samalaadsed nagu Shatilis. Kiltkivist laotud, meenutavad pisikesi kindlusi. Ainult et erinevalt Shatilist, siin on igal majapidamisel õuepeal torn. Samuti kivist laotud. Nagu viinaköögi korsten, ainult jämedam, neljakandiline, Katus peal. Kuna fotosid teha ei saa siis sõifdame külast läbi ja lähemalt uurima ei hakka.
Kell on veel suht vähe, liigume edasi Mestia poole. Tee on juba täitsa hea, lausa liiga hea.
Jan tähistab pisikese pruuni püramiidiga järjekordse kuru. Hakkab juba nagu traditsiooniks muutuma.

Mestia on huvitav koht. Kesklinn on korda tehtud, osaliselt veel tööd käivad. Linnasüdames käivad parajasti filmivõtted. Pisikesed poisid demonstreerivad oma ratsutamisoskust, mida võib vabalt kunstiks nimetada. Ühel terrassil kohtume varasemast juba tuttavate poola kuttidega. Nad on jõudnud ringiga suht samaks ajaks kohale kui meie otseteed mööda:). Saame neilt kodumajutuse aadressi ja paneme ennast paigale. Päris samasse kodusse ei õnnestu, aga naabrid aitavad välja.

Äärelinnas avaneb tõeline keskaegne agul. Hästi vahva. Meie majapidamises on samuti üks torn. Selle torniteema juures peatume hiljem pikemalt. Peseme endid puhtaks ja kolistame linna. Ega seal suurt teha pole, tuleme uuesti tagasi koos poolakatega meie majutuspaiga õuele peremehe pakutud tsatsat maitsma ja juttu vestma. Peremees ise ei saa pikalt oma seltskonda pakkuda, kuna eit on siin majas karmi käega ja vanamehe iga lonks on täpselt loetud.
Poolakatel on see reis tsiklitel esimene. Nad on selleks sõiduks teinud load ja ostnud tsiklid. Tulid läbi Vladikavkasi. Väidavad, et vene pool on kaukaasia rahvad veel sõbralikumad kui Gruusias. Saab näha, ehk jõuame ka kunagi sinna. Siis räägivad ühe loo, kuidas Groznõis Kadõrovi vennapoeg neid külla kutsus, aga nad löönud araks ja ei läinud. Nüüd juba kahetsesid, aga mis siin enam ...

9 päev

Ärkan mingis vanas majas. Seinad ja laed on puust, kaetud erinevate sisselõigetega ja puust nikerdustega. Näha, et peen tisleri kätetöö. Voodi kõrval laual on kann külma veega ja klaas. Mäletan uduselt, et vastu hommikut juhatati meid läbi küla kusagile magama. Jan on juba üles ärganud. Astun majast välja, lootuses, et õues mälu taastub.
Õnneks on eilse võõrustaja kodu paarikümne sammu kaugusel üle tänava. Täiskasvanud on pühapäevast hoolimata tööle läinud, mamm turule. Kuus 2 korda pidi külas suurm bazaar olema, siis tehakse suurem shoping. Peretütar (13a Valeria) katab kiirelt laua. Isu ei ole, aga viisakusest pigistan midagi suhu.
Üllatav, et peale sellist olengut, selliseid koguseid veini, ei ole mingit peavalu. Isegi meeletut janu ei ole. Pisut ehk kurnatum olemine, aga see on kõik.
Hommikul oli peremees meid äratamas käinud, et enne tööle minekut hüvasti jätta. Ju mul oli siis uni nii magus, et ei pannud tähele. Jan oli tublim.
Peremehel oli meie külaskäigu ja eilse vennastumise üle nii hea meel, et kinkis sarved, millest jõime, meile. "Poisid, elu meil siin on nagu on. Ega midagi kiita ole, aga saame hakkama. Aga teie külaskäik tegi mu meele nii rõõmsaks, et ma tahan teile midagi kinkida. Teil on nagunii kõik olemas, aga ma tahan, et te mäletaksite meie eilset istumist ja ma kingin need sarved, millest eile jõime,  teile. Iga kord, kui nendest joote, tuleb teile Vitjok meelde."
See tuli südamest. Vaata et teeb silma märjaks.

Perepoeg, 12a Kirill ja peretütar, 13a Valeria on väga asjalikud ja toredad lapsed. Tüdruk on sajaga perenaine, hoolitseb meie eest. Teeb kohvi jne. Kirill on samuti mehe eest väljas. Käib igal hommikul kalal. Täna hommikul küll saaki ei ole, aga näitab külmikus ca 5-6 kg selliseid särje suuruseid, vuntsidega kalu. See on pere toidulaual väärtuslik lisa, kuna liha ei osteta. Vanaema räägib, et liha on kallis ja kuna majaehitus on pooleli siis nad ei saa seda omale lubada.
Räägime pisut lastega juttu ja siis hakkame edasi liikuma. Mõtlen, et peaks oma lapsed järgmiseks suveks siia komandeerima. Näevad maailma, suhtlevad pisut teises kultuuriruumis ja saavad ehk ka aru, et raha ei kasva vanamehe kabinetis lillepotis.
Kirjutan kontaktid üles ja järgmisel korral tuleme kindlasti Vitjoki perele külla. Pole vist vaja mainida, et just sellist Gruusiat me tahtsimegi :).

Khvantshkarast ca 10 km edasi on külm ja selge veega mägijõgi. Värskendame ennast ja teek´me juttu "TurBaza" peremehega. Parasjagu käib ehitus ja varsti avatakse kämping ja pisike restoran. Pakutakse erinevaid aktiivse puhkuse vorme, nagu terkkingut, ratsamatka, veinituure, koobaste külastust, raftingut erinevate kategooria jõgedel, alpinismi jne. Mehel on koduleht ja täitsa selge nägemus oma turismiettevõtte olevikust ja tulevikust. Veel on  tal suur karvane kõht ja pikk ja paks kuldkett :). Tõeline gruziin.

Liigume edasi. Ilm on ilus ja kuna oleme merepinnast suht kõrgel, siis ei ole ka palavus nii tappev. Tee on vähev. Kulgeb kaljude vahel, kohati järsu kalju küljel, all kuristikus vahutav mägijõgi. Vahepeal turritavad kaljud tee kohal ja on päris õudne nende alt läbi sõita. Väikesed tunnelid oleks nagu läbi kaljunukkide näritud. Ei mingit võlvi ega lage. Lihtne kirkatöö ja kõik.

Teel kohtame seltskonda pealinna noormehi, kes on tulnud väljasõidule. 4 autoga. Pakuvad mingit saia, kus sees on oapudru vms. Ära öelda ei saa. Kui nad on edasi liikunud, poetame kraami vaikselt teeäärde. No ei sobi meile see oakört.
Õhtu saabudes jõuame mingisse väikesesse linna, kus soovime süüa. Paraku on söökla kinni. Politsei on jälle platsis ja tunneb meie tegemiste vastu sügavat huvi. Kuna me ei oska vastata küsimustelea`la kuhu lähete, keda otsite jne, siis vist jätamegi pisut kahtlase mulje. Peale selle näen välja ka nagu ufo:). Kuna suhtlemine on keeruline teatavate keeleliste erinevuste tõttu, siis politsei lihtsalt sõidab meil sabas. Poe juures kohtame neidsamu noormehi kes kutsuvad meid kusagile kose juurde pikniku pidama. Jutt käib söögist-joogist, vein jne. Otsustame minna.
Lubame järgi tulla ja nad sõidavad ees minema.
Vahepeal on politseieskort vahetanud ekipaazi ja uus saatemeeskond pursib vene keelt juba oluliselt paremini. Naeratab isegi vahepeal. Püüame selgitada, et otsime mingit koske. Jälle tekib meie vahele keeleline kuristik ning sõidame mitukümmend km mööda mägikülasid, suur politseidzhiip saatmas.
Teepeal kohtame 2 poola tsiklimeest. Ühel on kohver lahti tulnud ja käib väike remont. Selgub, et kutid on proovinud sama teed mööda Ushgulisse minna mis meilgi plaanis. Paraku on teeolud suht kehvad ja peale paari kukkumist otsustasid nad tagasi keerata ja ca 500km ringiga sinna sõita. Paneme saadud info kõrva taha ja sõidame edasi.

Lõpiks leiame mingi kärestiku, kus üks seltskond juba ees pidutseb. Need ei ole küll meile tuttavad noormehed, aga suurt vahet polegi ju.
Mõningase jutuajamise järel otsustame siiski edasi liikuda. Kosk pole midagi erilist ja seltskond on staadiumis, milleni jõudmine nõuaks tugevat spurti. Selleks me aga peale eilset veel valmis ei ole.

Sõidame tagasi linnakesse, kus politsei meid välja eskortis. Esimesel ristmikul saame jälle saateauto ja meid viiakse ainsa lahti oleva puhveti juurde. Saame keedetud viinereid ja lavassi.

Kõrvalolevast hoonest kostab valju muusikat. Tekib uudishimu:) Selgub, et 2h pärast algab seal pulm. Arutleme Janiga erinevaid võimalusi kuidas ennast sinna kontvõõraks möllida.
Siinkohal üks hüpoteetiline võimalus:

Hoone ees on suur plats. Ootame, kuni pulmarong sinna jõuab, passime sobilikku momenti ja läheme noorpaarile õnne soovima. Eelnevalt pargime oma tsiklid nii, et need kenasti noorpaarile silma jääksid. Meil on kaasas üksjagu Vana Tallinna pudeleid ja üks selline sobiks peigmehele pihku suruda küll. Olles juba pisut gruusia elu-oluga kursis, oleme üsna kindlad, et meid seejärel pidusse kutsutakse.

Paraku ei ole meil piisavalt kannatust paar tundi oodata ja jätkame teekonda Ushguli ja Mestia suunas.
Teepeal kohtume huvitava seltskonnaga. 6 skauti Slovakkiast. Mingi vana sedaaniga. Auto on raskes lastis ja tugevalt üle koormatud. Skaudid ise on karvased ja lõbusad. On kuu aega vabatahtlikena Gruusias olnud ja nüüd paar vaba päeva vaja mägedes laiaks lüüa, enne kui koju sõidavad. Sõidavad samas suunas. Kuna saadud info järgi nad sellise transaga Ushgulini ei pääse, otsustavad sõita nii kaugele mäkke kui saab.

Mägedes on öömajaga keeruline. On juba täitsa pime, aga sobilikku laagripaika ei ole näha ja vihma ka sajab. Otsustame külast öömaja küsida. Keset küla on valgustatud palliplats ja sinna suundumegi.
Selleks ajaks jõuavad ka skaudis meile järgi ning soovivad samuti öömaja.
Situatsioon paneb külanaistel kõrvad liikuma. Tavapärane Gruuzia külalislahkus tundub siin mitte töötavat. Tehakse hinnapakkumisi, aktiivi moodustavad erinevas vanuses eided. Meestel tundub häbi olevat, aga siin on justkui võim naiste käes.
Tegelikult ei küsita suurt raha, aga ootused olid meil teised ja asi kiskus juba imelikuks. Kuna meil oli vajalik varustus omal olemas, siis eriti vahet ei olnud kus magame.
Lõpuks leidus külas mees, kes oli nõus meid kõiki, 6 skauti ja mina Janiga, enda juures majutama. Kell oli kaubeldes juba päris palju saanud ja tahtsime magada. Aga Gruusias ei käi asjad nii. Kui külla tulid, tuleb külalise roll välja mängida.

Mees on üksik, aga majas on ema ja 2 vennatütart. Need siis katavad laua ja läheb jälle. Seekord on vein kehvem, aga sarved selle eest .... ca 1,5l. Sarvede täitmine käib nii, et vein valatakse kannust klaasi, siis klaasist sarve. Ühte sarve mahtus 6 vana veneaegse klaasi jagu veini. Ja nagu ikka, sarve suult ei tõsteta enne kui see tühi on. Blääd, see oli karm. Skautidel olid silmad 5cm pealuust väljas, aga ju neil oli hirm ka suur ja sisse nad selle veini pigistasid. Igaüks ühe. Siis sai neil jaks otsa. Meil Janiga tuli ikka mitu ringi enne teha, kui ka kõrisõlmes loksuma hakkas ja enam lihtsalt ei mahtunud.

Öösel ärkasin mingi solina peale üles. Mahasime kaheksakesi ühes suures ruumis. Üks skaut oli liiga vara vist pikali visanud ja sarvetäis veini koos päevase menüüga voolas üle ääre põrandale. Viisakas poiss koristas kohe põranda ära ja magasime edasi.

8 päev

Lageda taeva all on jube mõnus uni. Hommikul äratab kuum päike, mis ümber tsikli hakkab silma paistma. Jan teeb ulakust ja võtab palja tilliga päikest:). Üks kohalik lehmakarjus jalutab künka tagant meie poole, ilmse sooviga tsikleid kaeda ja pisut juttu puhuda.  Jan teda ei märka. Vilistab vaikselt viisikest ja laseb päiksel tilli paitada. Järsku karjus märkab, et üks mees puha paljas. Kerab kanna pealt ringi ja astub rutakal sammul minema. Tagasi ei vaata. Eks tal meist huvitav mulje jäi .. :)

Täna oli siis esimene öö kus meil läks vaja madratsit ja magamiskotti. Telki ja priimust pole veel vaja läinud. Järjest rohkem hakkab tunduma et neid ei lähegi vaja.

Hommikuks sööme arbuusi ja asume teele. Õli on vaja linnast osta, kuna Jani ratta mootor jälle ei suitse.
Nüüd on meil suund Ambrolauri peale. Teeääres müüakse külade kaupa igasugu kraami. Kõigepealt on nn leivaküla. Siis tuleb võrkkiigeküla. Siis savipotiküla. Siis mingi muu küla jne.

Kuna Jan sõidab tasailukesti ja ma olen pisut kärsitum, siis sõidan mingi maa ees ära ja ootan teda kusagil järgi. Ja nii juhtubki et põrutan õigest teeotsast mööda ja jõuan peaaegu Kutaisisse. Sinna me ei pidanud veel minema. Proovin teeäärest väiksemaid teid mööda lõigata ja täitsa juhuslikult jõuangi õigele teele. Bussipeatuses mängivad mehed doominot. Küsin Jani kohta, olla ca 10 min tagasi mööda sõitnud. Lahe kui tsikkel on nii eriline nähtus et kõik panevad tähele kui see mööda sõidab:)

Tee ääres on veehoidla. otsin silmadega kohta kus ennast värskendada. Leiangi ja keeran tee pealt maha. Vee ääres leian eest Jani kes on samuti mõelnud.

Edasi sõites tuleb veel üks veehoidla ja see on hoopis parem ujumiseks. Liivase põhjaga, selge veega ja ilusa kaldaga. Ujumiseks super.

Ambrolaurisse jõudes selgub, et see on täiesti mõttetu koht. Kuigi siin on kiidetud veinipiirkond, ei õnnestu Ambrolaurist kohalikku veini osta. Pole ka sellist meeldivat puhvetit kus jalga puhata. Politsei peab vajalikuks uurida kuhu me läheme. Noh, et probleeme ei tuleks. Kui saab aru et oleme eestist, siis võtab pisut vabamalt.
Liigume edasi Khvantshkara küla poole. Sellenimelist veini on tudengipõlves palju joodud ja siin kuuldavasti tehakse erilist, "musta veini". Tahame selle kindlasti ära proovida.
Teeme saslõkiputkas peatuse ja sööme. Peremees pakub veini ka. See pole küll must vein ja me pole ka kumbki veinispetsialistid, aga maitseb hästi ja laseme juurde valada. Täitsa tiira-taara kui lõpuks minema saame. Sõidame hästi vaikselt, kuna koorikuid ei viitsi enam selga panna.  Järgmises külas on teepeal punt inimesi ja pakutakse veini. Võtame lahkelt vastu mis pakutakse. Jutt jookseb ja öeldakse tooste. Vahepeal tuuakse soojasid hatsapurisid sakuskaks.
Üks tsikkel sõidab veel mööda ja viipame peatuma. Paar Austriast, suure LC 8-ga. Tõsise varustusega ratas. Suured kohvrid ja suur paak jne. Alkoholi nad ei tarbi aga muidu on tore vestelda. Spetsiaalselt nende tarvis otsitakse välja kohaliku kooli saksa keele õpetaja ja jutt jagub kauemaks.
Üks ziguliga saabunud mees teeb ettepaneku tema juurde minna. Kell juba õhtus ja oleme nõus.

Mehe nimi on Vitjok. Tegelikult on nimi midagi keerulisemat, aga Vitjok on ka meile suupärane.
Sinna jõudes hakkasid asjad kiirelt liikuma. Lauake kattis ennast imekiiresti laste ja vanaema abiga. Kusagilt toodi veini ja värav aina kriiksus kui sõbrad saabusid. Ja läks võtmiseks. Alguses 3 tiiru tsatsat. Seejärel klaasidest veini. Toostid läksid aina vägevamaks ja pikemaks. Vahepeal võeti üles mitmehäälne Gruusia laul ja esitati mingeid hitte. Mehed võtavad asja tõsiselt. Kui nendel laul lauldud, oodatakse meilt midagi samaväärset vastu. Näod uhkel muigel, et mis teil vastu panna on.

Peame veidi aru. Jan on laulukooripoiss ja ma natuke ka pean viisi. Otsustame esitada omalt poolt laulu "Enne veel kui tõuseb päikene". Laulu valik on tõenäoliselt tingitud eelnevast vestlusteemast, kus tuli jutuks venemaa, hiljutine osseetia sõda, vabadus, võidetud ja kaotatud sõjad läbi ajaloo jne. Valgustasime mägede poegadele meie Vabadussõda ja võitu suure Venemaa üle. Kusagilt on meelde jäänud et eelpool nimetatud laul oli lemmikuks Kuperjanovile.

http://www.youtube.com/watch?v=RGe1C1YWbk8

Veini on juba päris mitu sarvetäit sisse kallatud. Meeleolu on ülev. Jan loeb mulle sõnad peale et rõhu paneme viisipidamisele, mitte volumele. Võtame hääle üles ja läheb käima. Meloodia on tempokas ja grusiinid kuulavad vaikselt. Ei teagi kummad rohkem naudivad, kas meie esitamist või nemad esitust. Igatahes kui oleme viimase salmini jõudnud ja tulevad sõnad : käi perse uhke ratsamees ... , tõuseme püsti. See tuli nii loomulikult, tõusime mõlemad samal ajal. Justkui ei oleks istuvas asendis laul piisavalt vabalt suutnud meist välja voolata. Grusiinid tõusid samuti, pühad näod ees, haarasid sonid pihku ja kuulasid ainiti.

Aplaus oli vägev. Nagu oleks laulupeol esinenud vms. Uuriti  kas see on hümn või mis. Pidime ka tõlkima.


Pisut veinijoomisest. Kui ma ennast peaksin kordama ja sellest juba eelpool juttu on olnud, siis andke andeks. 

Klassikaline veinijoomine toimub Gruusias nii, et istutakse lauas. Kõlbab ka puu alla rohule laotatud lina kuhu on laud kaetud. Ei jooda kusagil kännu otsas lihtsalt tiksudes. Laud on alati rikkalikult kaetud. Erinevates piirkondades on erinev, kes lauas istub. Mägedes reeglina naised koos meestega lauas ei istu. Samas Kahheetias istusid lauas terved pered. Tundus, et see sõltub üritusest ja ehk ka inimeste haritusest ning üldisest elatustasemest. 
Lauas on tähtsaim mees "damada". Tema on see, kes juhib olengut. Ta on hea kõnemees ja tavaliselt kannab ka keskmisest rohkem. Keegi ei tõsta klaasi enne, kui damada on öelnud toosti. On palju klassikalisi tooste, a`la esivanemate, riigi, usu, kiriku, presidendi, laste jne terviseks. Toost on kõne, mitte lühike lause. Kui damada on toosti öelnud, võivad teised seda täiendada, lisades omalt poolt seda, mis tundub oluline ja mahub teemasse. Toosti lõpus laiendatakse head soovid, n.  ... ja kõikide teiste esivanemate terviseks, kes teid on ilmale toonud ja tublideks meesteks kasvatanud jne.

Osades piirkondades tehakse esimesed 3 ringi tsatsaga, edasi juuakse veini. Tavalisemate istumiste käigus juuakse klaasidest, erilisematel puhkudel tuuakse välja sarved.
Müüt, et tuleb põhjani juua, vastab tõele osaliselt. Kui jood klaasist, ei ole põhjani joomise nõue absoluutne. Võtad palju jõuad. Kui valatakse välja uus ring, valatakse kõigile. Kui mõni  klaas on veel täis, lisatakse kasvõi piisk, aga kedagi ei jäeta vahele. Kui juuakse sarvedest, ei ole mingit viilimist. Sarved juuakse põhjani ja keeratakse demonstratiivselt laua kohal tagurpidi. Seejärel kostub lauast tunnustavat pominat. Meie kogemuste põhjal on sarvesid alati 2 ja sarvedest juuakse nö paaris. Jututeemadega minnakse edasi, kui kogu seltskond on ringi ära joonud. Kui seltskonnas on paaritu arv osalisi, joob damada viimase kaaslasega koos. Keegi ei jää üksi. Huvitav, kuidas on lugu pulmade jne suuremate jootude puhul? Ju siis ikka külapealt suurem kogus sarvi leitakse:).

Kui seltskond on kokku tulnud väga erilise sündmuse puhul või kui valitseb eriliselt ülev meeleolu, juuakse nii, et sarve hoidev käsi on joomise ajal kaaslase küünarnuki tagant läbi. Meil tuntakse seda sinasõpruse joomisena. See lisab toimingule pühalikkust ja vennastumine on sügavam ja emotsionaalsem.

Vahepeal vaatavad võõrustajad käsivarre siseküljelt, kas veenid on juba pundunud või võib veel juua. Meie puhul oli veel ok. Aga näos on tunda õhetust ja kõrvus kumisevad omaenda südamelöögid.

Mustast veinist
Mustaks veiniks nimetatakse erilist sorti, mis väidetavalt kasvab ainult siin piirkonnas. See meenutab maitselt pisut arooniat ja teeb samamoodi suu kuivaks. Ja tõstab vererõhku.
Naturaalveini hind algab 100$/l. Naturaalvein on see, mida tehakse puhtast viinamarjamahlast.
Kui mahl on purustatud marjade pealt ära nõrutatud, siis lisatakse vett ja suhkurt ja saadakse veel teine tegu. See on oluliselt odavam, aga ikka veel päris kallis.

Vitjok kirjeldas värvikalt, kuidas neid marju korjatakse. Iga üksik mari leiab tee korvi ja hoolega jälgitakse, et ükski väärtuslik mammu maha ei pudeneks.

Meie võõrustamine jätkub paljude laulude, musta veini ja erinevate huvitavate teemade üle arutlemisega pea hommikuni.

7 päev

Ärkan üles ja varvaste vahelt  läbi akna vaatab mulle otsa selline asi:

Jah, see ta on, Kazbek oma lumise mütsiga! Taevas on erksinine ja täiest pilvitu. Vaade on lihtsalt super.
Teised alles magavad. Istun terassil ja naudin Kazbeki ilu pea terve tunni. Vaimustav!

Plaan on tõusta tsiklitega nii kõrgele kui võimalik. Järjekordselt vastukäiv info lubab sõita kuni meteoroloogiajaamani. Tegelikkus on siiski selline, et sõita on võimalik ainult kirikuni.

 Edasi saab jalgsi. Jalgsi me sellel reisil ei käi :)

Ahto aitab hädast välja ja laenab oma GPS-i akusid, et saaksin pilte teha. Ostsin enne mäkke tulekut alt patareid aga 4 patareiga kokku sain ainult 1 pildi teha. Hiljem selgus, et kogu Gruusias teistsuguseid patareisid ei müüdagi. Igatahes, sellised nad on ja need fotokasse ei kõlba:

Alla tulles kohtame veel tsiklirahvast Inglismaalt, Tsehhist ja Itaaliast.
Võtame külalistemajast asjad ja jätame Ahtoga hüvasti. Mõnda aega sõidame veel koos, siis keerame tee äärde ujuma. Ujumisest asja ei saa, kuna seesama veehoidla millest enne juba juttu oli, on siin pool pehme savise kaldaga ja suht sogane. Ei tea kuidas ta eemalt nii ilus sinine paistab.
Jan kontrollib õli. Ja valab ca 2 l juurde. Ka minu õlitagavara on sinna masinasse läinud. Õli läheb tal kõvasti ja mingil ajal lasi tagumine amort ennast ka lõdvaks. Ei teagi kuidas meil edasi õnnestub sõita. Asfaldi peal ikka liigub, aga kruusa peal on ikka väga vaevaline.
Jani ratta õlijanuga sai ikka pulli ka parasjagu. Mingil hetkel Jan rõõmustab, et vaata, enam ei suitse. Äkki läks ise korda :). Imesid ei sünni reaalses elus. Selgus, et õli oli lihtsalt otsas:D:D:D.
Kui alguses jälgisime, et õli ei segaks teistega jne, siis lõpuks valati sisse lihtsalt seda õli mis tee äärest õnnestus osta. Ja praeguseks hetkeks on meil sõidetud alles ca 1/3 plaanitud marsruudist. Jama lugu ...

Täna jääme mingi keskmise suurusega linna taha jõe äärde laagrisse.
Enne läbi linna sõites oli jälle tee äär arbuusimüüjaid täis. Ei andnud rahu ja sõitsin tagasi arbuusi ostma.
Taevas on selge ja õhk soe. Telki ei hakka üles panema, jääme niisama rataste kõrvale magama.
Janil on kõht rikkis, jääb suht kohe magama. Kuulan ritsikate siristamist ja mõtlen omi mõtteid. Jõe äärde hambaid pesema minnes avastan, et kallas kubiseb väikestest krabidest. Täpselt sellised nagu troopikas rannas väikeseid urge kaevavad. Pull värk. Harjumatu on jões, keset maad, krabisid näha.

6 päev

Eile õhtul tarbitud märjuke on Janile andnud une mis kestab kl 11-ni.
Ärkan suht vara ja peesitan väljas päikese käes kuni Jan suvatseb üles ärgata.

Jätame perenaisega hüvasti ja asume teele. Proovime otse üle mägede Kazbeki jõuda. Nagu eelpool mainitud, on info suht vastukäiv ja pole kindel kas pääseme läbi. Jan on pessimistlik aga suudan ta siiski niipalju ära rääkida et proovime vähemalt. Kuni esimese kohani kus tsikliga läbi ei pääse. Rattaid tassima ei hakka ja varustust maha ei võta.

Tee on suht järsk ja jämeda klibuga kaetud. Mäed on hoopis teised kui Karpaadid. Karpaatides oli mägedes  igal pool savi, nätske ja libe. Siin on ainult klibu. Sõiduvõtted on ka hoopis teised. Savi sees anna gaasi ja läheb. Klibu peal järskudel tõusudel tuleb olla väga ettevaatlik. Pisut rohkem vajutad ja kohe sööb tagaratta sisse.

Kaartidel on samuti info vastuoluline. Nipalju siiski loeme välja, et Roshka külani on enam vähem sõidetav tee, sealt edasi lähevad ainult matkarajad. Üle aheliku viib 3 erinevat kuru ja keskmine, Zadzele pass pidavat olema kõige kergem, meile võibolla läbitav.

Roshka küla on väga ilusas kohas, väikese mägijõe kaldal.

Enne küla tuleb läbi jõe sõita.

Ja siin lõpebki meie teekond. Edasi on terve põllutäis kive teepeal ees ja tsiklitega edasi ei pääse.

Keerame otsa ringi ja sõidame edasi :) Ehk siis tagasi.

Laskumisel kaovad mu rattal pidurid. Päris vastik tunne, kuna laskumised on piisavalt järsud ja ainult mootoriga pidurdamisest ei piisa.
Keeran pisut pumba juurest silindri hooba peale. Tundub, et tegelikult on pidurivedelik kuumaks läinud. Vedelik on tõenäiliselt sama vana kui tsikkel ise ja vajaks vahetamist. Igatahes peale lühikest pausi jätkame laskumist ja kõik toimib. Tagasiteel proovime veel Magharoshkarist ahelikku ületada, aga kohalik mees teeääres selgitab üpris pädeva moega et me ei pääse üle. Jätkame sõitu esialgu tuttava teed mööda alla veehoidla juurde et sõita Kazbekile mööda kuulsat Gruusia sõjateed.

Kuni Gudaurini on tee super. Sile asfalt. Gudauri on Gruusia kuulsaim ja asjalikeim suusakuurort. Peale Gudaurit ca 2 km lõpeb tee ära ja üle guru läheb lihtsalt ... tolmune pinnastee, meeletuid roopaid ja auke täis. Ja sellisel teel liiguvad rekkad.
Enne guru on suur ja ilus kanjon, melle servale on ehitatud suur betoonist vaateplatvorm-paviljon

Paviljon on nii suur et sinna saab autoga sisse sõita.
Siit kuruni on veel va 1 km.

Kuru ületades on siin-seal varjulistes kohtades veel lund näha. Ühes kohas tee ääres ajab mägi mingit imelikku sodi välja. Nagu mingi soolakivi, aga pruun. Terve mäe külg on sellega kaetud.Teisel pool kuru on ilm hoopis teine. Õhk on jahedam ja kargem. Päike jäi ka teisele poole. Kuidagi teistmoodi tunne on.

Varsti peale kuru ületamist läheb tee jälle normaalseks.
Ca 20-30 km pärast jõuame Kazbeki alla väikesesse linna. Erinevatel kaartidel on see erinevalt tähistatud. Mõnel kaardil on linna nimi Kazbegi, mõnel aga Stepantsminda.
Keskväljakul tahame kohvi juua, aga linnas on ahvid voolu ära võtnud ja kohvi ei anta. Ligi astub üks mees ja uurib kas tahame öömaja. Kulame mehe ära. Räägib, et tal just üks tsiklimees tuli öömajale. Olla tulnud venemaa poolt ja vist mingi eestlane... . Me ei saanud hästi aru. Arvasime, et vana ajab mingit reklaamijuttu et meid enda külalistemajja meelitada. Siis jagasime ära et ta ei teagi veel kust me pärit oleme. Tundus huvitav ja otsustasime asja üle vaadata.
Kohale jõudes tundsin maja ees seisva tsikli ära. Kohtume Ahtoga. Õhtu venis päris pikaks. Reisusellidel on millest lobiseda.

5 päev

Hommikul uurime kohalike rajaleidjate käest võimalusi otse üle aheliku Kazbeki suunas sõita. Eriti lootust ei anta. Mõni ütleb, et nende ratastega vast saate üle, teised jälle et mitte mingil juhul.

Igatahes saame ca kl 11 liikuma. Sõidame Shatilis suunas minema. Jani ratas tossab jubedalt. Mingil hetkel jääb jälle maha ja kui tagasi sõidan, on seis päris kehva. Ratas lihtsalt suri välja ja enam ei käivitu. Ca tunni jagu nuputamist, siis klassikalisest otsast harutama. Selgus, et küünal on õli põletades nii ära tahmanud et säde lihtsalt ei tungi läbi.  Mul on üks uus tagavaraks. Ratas käivitub kohe. Liigume edasi.

Tee on hästi ilus. Mööda mäekülge, all orus kohiseb jõgi. Kuru, mille ületame, jääbki meie reisi tippmargiks. Kui õieti mäletan siis ca 2480m . /Jan parandab: Õige on 2676m/


Shatili on päris huvitav. Jube vana küla. Majad on justkui kuivalt laotud kiltkivist kindlus vms

Üle jõe sõites keerab külast välja piirivalvurite jeep ja sõidab Janile peaaegu otsa. Kuna tee on piisavalt lai ei saagi aru, mis juhtus. Tundus täiesti pahatahtlik tegevus. Kuidagi ebagruusialik. Janil igatahes meel suht mõru. Kõht on tühjaks läinud, otsime mingit võimalust einestada. Mingi kuuri all on pood, kus on õlut, tarhuni limonaadi ja mõned konservid. Muud midagi. Ja müüja on päris kuri. Veider koht see Shatili. Närime oma konservi lõpuni ja sõidame edasi Mutso poole. See pidavat ka väga lahe koht olema. Vähemalt tee sinna on küll ok.
Paar kilomeetrist Shatilist edasi teeme pissipeatuse ja leiame mingid veidrad hooned. Õigem oleks öelda kivist onnid. Esimene mõteon, et tegemist on vana piirivalvepostiga, kuna tee jookseb paralleelselt tsetseenia piiriga.

Aga onnidel ei ole uksi. Ainult üks trellitatud aken, kus on näha jälgi küünalde põletamisest. Sees on pime ja näha pole midagi.

Ilmselt on tegu hauakambritega, mis vajadusel pealt lahti võetakse. Lööme risti ette ja teeme minekut.

 Teel näeme ainult karjuseid teel.

Mutso on siis tegelikult mingi kindluse varemed mäe otsas. Sealt peaks olema väga kenad vaated. Kuna on jube palav ja need varemed on päris kõrgel mäe otsas, siis me sinna ronida ei viitsi.
Kell on üllatavalt palju. Kaardilt vaadates hindasime teekonda siia oluliselt lühemaks. Keerame otsa ringi ja sõidame tuldud teed mööda tagasi. Võis siis nagu matkajad ütlevad, keerasime otsa ringi ja sõitsime edasi:)

Õhtuks jõuame jälle samasse külalistemajja ja jääme siia ka tänaseks ööks. Plaanitud paari tunnine haak võttis terve päeva ja paagitäie kütust:). Hiljem arutleme, et natuke labaselt möödus see päev, kuna põhilistesse vaatamisväärtustesse me jalga ei tõstnudki. Shatilisse oleks võinud ikka sisse minna ...

Õnneks saab kohalikust toidupoest ka bensiini osta:)
Sööme täna saslõkki istume peremehe ja perenaisega poole ööni väljas. Peremees valab tsatsat ja on väga tore olemine. Selgub, et proua on kohaliku kooli direktor. Peremees pomiseb, et mitte ainult koolis ...
Tegelt on nad väga harmooniline paar ja nendest kohe õhkub soojust. Räägivad oma külalistemaja ärist ja arutame igasugu muid maailma asju. Tore õhtu.

4 päev

Hommikusöögi teeme täna ise. Ostame alt poest vajaliku kraami ja tuleb omlett.

Veelkord tahaks kiita seda öömaja. Selle raha eest ikka super ja pealegi meile sobivas rajoonis. Tsiklid saime ka kõrvalhoovi lükata. Võtame perenaise käest kontakti ja tagasi tulles helistame ette.

Täna on esimene päris matkapäev. Sõidame Tbilisist Batumi suunal välja. Teeäärses töökojas saan oma tagumise jalaraua vahetamiseks sobiva võtme ja jälle on üks asi korras.
Linnast väljasõidul on teeäär arbuusimüüjaid täis. Hirmus isu tuleb peale ja peatume. Uurin hinda, 50 senti kilo. Mehed uudistavad tsikleid ja ei mõista kuidas eesti meestel Gruusia numbrid saavad olla. Arbuus lõigatakse lahti ja me sööme ca 10kg arbuusi kahekesi ära. Kuhu see läks, ma ei tea:)
Saame niipalju targemaks, et arbuus kasvab idulehtede tõusmisest alates 45 päeva. Kasta on vaja palju. Peale õitsemist kulub ainult  22 päeva ja ongi valmis.

Esimene peatus ja vaatamisväärsus on Jvari klooster. See peaks olema üks vanemaid ristiusu kantse.

Edasi põrutame mägedesse. Suund on Gruusia sõjateele, enne veehoidlat pöörame paremale Shatili suunas. Seal peaks olema mäed ja üht-teist veel.

Teeääres puu all istuvad 2 vanameest, pudel nina ees. Küsime teed, nad annavad hoopis tsatsat.

Võtame lonksu ja jätkame

Veehoidla ääres on väike saslõkiputka. Peatume ja teeme paaritunnise siesta. Sööme saslõkki ja hinkaalisid, võtame pool liitrit tsatsat ka. Veehoidlas saab ka ujuda. Õhk on küll kuum, aga pole enam nii hull kui Tbilisis. Päeval läks seal temp juba +45 peale. Siin on ca 38-40.

Kell on ca 6pm, tekib väike arutelu kas jääda siiasamasse või sõita edasi. Otsustame siiski edasi liikuda. Sõidan ees, Jan pisut tagapool. Mingil hetkel märkan et Jani peeglist ei paista ja ootan. Minuni veereb lääpas sigull ja mehed teavtavad, et Janil kukkus midagi maha, korjab asju teepealt vms. Sõidan tagasi. Avanev pilt on pehmelt öeldes tragikoomiline. Ca 20m pidurdusjälge ja palju igasugu asju on teepeal laiali.

Janil on spordikott, milles kogu tema tavaar, vajunud tagant üle pakiraami ratta vahele. Kott muidugi ribadeks. Hirmsasti tahaks targutada et ma ju ütlesin et see turukott ei kõlba jne, aga hoian ennast tagasi. Ja mis seal ikka, mees saab hakkama. Kui kolu on kokku korjatud ja kuidagimoodi ära pakitud, selgub, et midagi on esimese tähiku vahel, ratas ei käi ringi.

 Lõpuks saame liikuma. Üks möödasõitja kutsub enda juurde ööbima, aga otsustame siiski veel edasi sõita..
Selline sai Jani koorem peale eelpool kirjeldatud vahejuhtumit. Täitsa lahe näeb välja:)

Täitsa korralik asfalttee on ühe koha peal ära uhutud. Mingit hoiatavat märki ega midagi. Kõrval on kuristik ca 100-120 m sügav.

Pisut peale 10pm jõuame Korsha külla. Plaanisime öö telgis veeta, aga vaatame igaks juhuks ka külalistemaja üle. Perenaine on lahke, pakub hinnaks 30GEL öö koos õhtu-ja hommikusöögiga. Jäime juba kahtlema et kas ikka tasub telki hakata püsti panema. Videvik ka ja pole veel kohtagi leidnud. Proua arvas et peame hinda kalliks ja pakkus, et öelge hind ise. Meile sobis 30GEL suurepäraselt ja jäime sinna.
Lauale toodi kohe suur vaagnatäis hinkaalisid. Mingid sakslased on samuti söögisaalis ja plaanivad ööseks jääda. Tervitan, üks noorem mees vastab selgeks õpitud venekeelse tervitusega. Miks ta küll meid venelaseks peab ..?

Ajame rattad igaks juhuks varju alla, kes teab, äkki hakkab sadama. Peale tsiklite on varju all veel värske karunahk.

3 päev

Täna loodame liikuma saada. Tegelen veel pisiasjadega nagu spidomeetri trossi puhastamise ja määrimisega jne.

Kohvrit rattale tõstes meenus, et pärvinäinud Givi topcase loksub taga ja kruusa peal tekitab see häirivat kolinat. Pealegi kuluvad kõik loksuvad asjad meeletu kiirusega. Liimin tihendisilikooniga Sprite pudelikorgid kohvri alla nuppudeks ja hiljem selgub, et töötab suurepäraselt. Tegin seda nii, et lõikasin korkidel keermega osa ära, nii et alles jäid ca 3mm kõrgused korgid. Need liimisin tihendisilikooniga kohvri alla nendele kohtadele, kus alusraamil on kummist nupukesed. Kuna korkide paksus oli just paras, et kohver kindlalt püsiks, panin kohvri kohe toorelt paigale ja nii saigi asi korda.

Asju pakkides on jälle sama teema nagu alati. Mida võtta ja mida jätta. Suurem arutelu on telgi ja priimuse osas. Priimus+gaas võtab kohvri mahust tugeva veerandi. Telk on mul tavaliselt sadula tagaosas vastu kohvrit. Otseselt ei sega aga teeb olemise kitsamaks ja tsikli kohmakamaks. Otsustan siiski mõlemad seekord kaasa võtta.
Kummiparanduskomplekte on mul nüüd 2, tagavaralohvi unustasin muidugi koju. Ja eebleid ei ole meil kummagil kaasas:). Veel on küsimus kas sellise kuumaga (38-45`C) on üldse mõtet tagi kaasa vedada. Sõidan ju nagunii põhiliselt turvisvestiga. Aga ka selle võtan kaasa.

Sadula nahk on juba mitu aastat katki. Kevadel võttis Jan sadula maha ja andis Georgile et see kusagil sadulsepa juures laseks uue naha peale tõmmata. No tõmbas ta jee. Sain samasuguse sadula tagasi, ei viitsinud keegi sadulsepa juures käia.


Liikuma saame ikka alles ca kl 3 pm. Tunnike sõitu ja Tbilisis. Sõidame kohe sinna kus eelmisel aastal ööbisime. See on kesklinnast arvates teisel pool jõge, ca 20 min jalutuskäigu kaugusel. Mõnus linnaosa. Majad on suursugused, aga mitte just parimas konditsioonis. Meenutab Kuubat. Sisehoovides on puitpitsidega rõdud, lodzad, viinamarjalehtlad jne. tänavanurgal on väike park, mitu poodi. Poes on samad müüjad ja pargis istuvad samad mehed kes eelmiselgi aastal. Kuidagi väga kodune:)

Sama korterit me ei saa, kuna seda enam ei rendita. Aga kõrval majas on avatud hostel ja otsustame selle üle vaadata. Seekord on meil vaja ainult hommikuni kusagil ära olla. Ei oleks Tbilisisse tulnudki, aga meil oli kaarte vaja ja kaardid pidime saama hommikul. Hostel on üle ootuste lahe koht. Korralik köök, eraldi toad, 2 vannituba, suur elutuba rõduga, arvuti ja internet, konditsioneer jne. Ehitatud suurest korterist külaliskorteriks. Kõrged laed teevad olemise eriti suursuguseks. Hind ainult 20GEL nägu.

Õhtul saame kokku Georgi ja Liziga ning sööme koos. Ca kl 10 kobime hostelisse. Jan limpsib all hoovis veel Georgiga pisut tsatsat, mul tervis endiselt nigel ja lähen kohe magama. Õues on õhtul kl 10 ikka veel 41`C. Naudin und konditsioneeri tekitatud 26`C tubases jaheduses.

2 päev

Ärkan vara, tervis on enam-vähem. Nohuon ja kurk valutab, aga palavik on vist alla läinud ja üldiselt tunnen ennast täitsa hästi.
Kõik alles magavad. Hakkan õli vahetama.

Pisut üldist ka.
Majapidamine on siin ikka jube laokil. Korralagedus paistab igast suumast. Kaja ümbrus ja aiaääred on igasugu sodi täis. Lillepeenraid on kunagi üritatud piirata plastpudelitega.Kõik kohad on kanasitta täis. Kassil on pojad ja üldse on kasse ja kanu suht samapalju.
Pererahvas teeb toas "remonti". See näeb välja nii, et kleebitakse järjekordne kiht tapeeti , üle juhtmete ja liistude.
Eks see kõik on mõnevõrra mõistetav, kuna peremees suri sel talvel ja perenaise õlul on nüüd kogu majapidamine.
Peremees tegeles elektroonika remondiga, proua oli kohalikus vene koolis õpetaja. Sellest aastast alates ta enam koolis töötada ei saanud, kuna mingite reformidega seoses pidi vist gruusia keelseks asi minema ja tema gruusia keele oskus ei olevat piisavalt heal tasemel. Proua ise suhtus sellesse rahulikult, mingit kibestumist tema ääles tunda ei olnud. Pigem kahetsus et õigel ajal keelt selgeks ei õppinud. Proua on vene rahvusest.

Kui ratastel suuremad hooldustööd tehtud, otsustame kohalikes mägedes väikese testisõidu teha. Kasulik kogemus. Rohuga kaetud järsul nõlval rehv eriti ei pea ja kukun. Õnneks saan rattast eemale hüpata. Kuna varustust kaasas ei ole siis on lihtsam, aga mäekülg on piisavalt järsk ja on kahekesi tükk tegemist et jälle liikuma saada. Oskused on ka muidugi roostes, aasta ju viimasest sõidust möödas.

Tagasi alla jõudes otsustame poe ees kohalikega paar õlut teha. Asi lõppes sellega, et meile tehti välja hinkaalid, saslõkid, viinad jne. Proovime omalt poolt ka midagi välja teha, aga see õnnestub osaliselt.

Meid kostitab pensionärist vanahärra, kes on siin suvitamas, kuna Tbilisis on liiga palav. Poeg on tal meremees ja võimaldab isal pisut vabamalt vanaduspäevi veeta. Olles kuulnud, et Jan on sündinud Abhaasias samas kohas kus temagi, on elukestev sõprus sõlmitud ja las viinal voolata. Papi tellib vaagna hinkaalisid, paar portsu saslõkki ja viinad. Seejärel tellime veel sama. Ja veel kord. Ja siis korra veel. Kuna on näha et vanahärra soovib ise kõik kinni maksta, lepin ettekandjaga kokku et arve tuleks vaikselt meile ja lahkele härrale öeldaks et kõik on tasutud.
Päeva lõpuks on meil vaja taat tsiklitega koju viia. Tagi oli koju jäänud ja kuigi sõitsime vaikselt, sai mu kõri õhtul järjekordse doosi külma.

Kõik lõppes kenasti ja jõudsime oma peatuspaika. Perenaine uuris kus me olime ja oli üsna solvunud et väljas sõime. Ütles et tema külalised pole siiani veel pidanud sööklasse minema sööma. Rahunes pisut kui ütlesime, et meid kostitati ja me ei saanud ära öelda:).